Täiestiiii pekk, ma lihtsalt ei taha enam midagi teha. Pole jaksu midagi teha, pole nagu tahet minna trenni ega kooli, kui ma tean et seal ei oota midagi/kedagi positiivset. Lihtsalt pole absoluutselt tahet. Midagi ei tule välja ka - soojendus läheb metsa, löögid lähevad võrku või auti, sevid samamoodi ja mängus ma ei suuda lihtsalt reageerida, ei suuda järgi minna pallidele, mõte ei tööta enam. Midagi ei tõmba enam võrkat mängima. Nagu pole seda head tunnet trenni minnes, raske on minna ja siis pingutada. Ja samuti kooliga - ma ei taha sinna minna, kui ma tean, et ma pean õppima koguaeg ja ükskõik, kui palju ma pingutan, saan ikka kolme või nelja. See pole enam pingutust väärt. Miks ma pingutan enam, kui tulemusi pole kusagilt näha? Tahaks aega tagasi keerata, tahaks olla taas selles hetkes kui kõik oli kerge ja hea. Ma ei suuda füüsiliselt ega vaimselt selle pingega võistelda. Kuidas saab nii ***** raske see kõik olla? Ku*at, ma ei jaksa ka enam seda feiki naeratust koguaeg teha. Pole enam jõudu teeselda, et kõik on ok, et kõik on korras. Lihtsalt saadaks inimesi järjest ********, mul pohh. Aga ma ei saa nii teha. Vähemalt mitte kõigile! Näiteks Britule, kuidas ma talle seda ütlen, kui ma tale oma muresid kurdan koguaeg. Temaga klatšin, räägin poistest, võrkast, taaskord poistest jne. Ma ei suudaks talle nii öelda. Ja samuti ka Teelele. On olemas käputäis inimesi, kellele ma seda öelda ei suudaks, aga ülejäänudel sõimaks näo täis noh!!
Täna oli nii raske. Koguaeg tuli tundides meelde, et tibu oleks täna vanemaks saanud, aga ei saagi, kuna teda pole. JA ma ei saanud Mõmmuga ka mängida, et seda vaid hetkekski unustada. Lihtsalt paneb küsima, et miks tema? Haigelt raske on ilma temata. Ja see oli nii järsk ka. Oleks siis olnud aeglane asi, nagu ette teada, aga ei. Ma ei suuda. Ülipask. Nüüd tuleb jälle mase peale, aga võibolla ongi mul seda vaja, võibolla ongi vaja seda rahulikku hetke, kus ma koguaeg ei pea naerma ja lollitama.
Kurbust on ka ellu vaja, alles siis tunneme ära tõelise õnne.
Miss you!!! (L)
No comments:
Post a Comment