Thursday, December 2, 2010

I'll take a time machine.

ühiskonnas saime viied oma rühmatöö eest. siis salme, see etendus oli ülihea, minuarust, mari suht vihkab seda... siis kunstiks kooli ja värvisin kukke, ja tuli ilmsiks - mul pole kunstiannet. Bios oli üllatustunnikontroll, loodame viite. Leppisime kokku ka, et homme teeme seda kava edasi, ma terve õhtu üritan välja mõelda, mis seal veel olla võiks, et see pikem oleks ja otsin muusikat ka sellele, kuna minumeelest see muusika mis meil on, see ei sobi... aganoh vaatab, ma pean annettega rääkima sellest.. ja harjutama ka. Ja ma avastasin täna, et ma paindun nii haigelt palju.. pole elusees niipalju paindunud.. nagu venitasin sitaks kaua ja tegin spagaadi elus esimest korda ära!!! Aga ma vist rohkem ei suuda seda teha, kuna põlv kergelt suri seda tehes... aga mul on muidu ideid niipalju lihtsalt, aga teostust pole hetkel... aega ka nii vähe järel... vaatab siis mis saab..





WATCH ME AS I DANCE UNDER THE SPOTLIGHT
LISTEN TO THE PEOPLE SCREAM MORE AND MORE
...


I'M A BEAST, I'M AN ANIMAL, I'M THAT MONSTER IN THE MIRROR!


täna sain vanaisa surmast kuus aastat mööda.. juba kuus aastat? mul on veel niihästi meeles, kuidas me alles eile õues istusime ja juttu rääkisime.. ma olin temaga nii lähedane.. ta oli alati nii karm ja otsekohene aga ka aus, sõbralik ja lahke.. kui saaks, keriks ma aja tagasi ja jääks sellesse ilusasse hetke paigale, ei liigiks enam edasi ega tagasi. Siis olekski ainult 'nüüd ja praegu'.. I'll never forget the last Christmas we had, when we all together sat in the living room, watching skying, and I was sitting in your lap...


varsti saab miki surmast mööda neli kuud.. endiselt on raske.. näen teda ikka ja jälle unes ja nii raske on üles äragata ja teada, et siis ma teda enam ei näe... 


May they both rest in peace..


nägin üks hommik, kuidas üks koer jooksis üle tee ja oleks äärepeale auto alla jäänud ja mu ainus mõte oli, et kui ta aout olla jääb, torman ma tema juurde ja tapan selle autojuhi ära, kes talle seda tegi.. ma kutsuks loomaarsti ja otsiks ta peremehe üless... maksaks kõik kulud kinni, mis haiglas maksma läksid, kui tal pole omanikku/kodu.. ja siis kui ta ellu jääks ja terveks saaks, oleks ta minu koer.. ta oleks minu. 


Selle mõttega tuli mulle pähe, et ma hakkan loomakaitsjaks, ma lihtsalt hakkan loomadele raha korjama ja neile kodusid leidma, et igal loomakesel oleks peremees ja etkeegi ei elaks ilma armastuseta.. aga selleks et sea teha, läheb mul abi vaja...

No comments:

Post a Comment