koolis oli töpades mingi suvakas värk.. inkas töö, mis ma pekki suutsin keerata... ujumise ajal sai natuke nalja vabandajatega.. esta oli nagu esta ikka.. venkus sai jälle nalja natuke.. matas oli tk mille eest 5- kukkus, õnneks.. siis oli proov.. kõnd, vaidlused, naer... siis lahkusin koolist ja trenni.. ja tüng, trenni polnudki vaid käisime kusagil aude juures mingit testi tegemas.. pireti lõputöö jaoks.. ja siis koju.. kodus lugesin pingsalt "Pisuhända" ja "Varju" siis sõin, korra arvutis ja siis jälle lugema..
Ei taha seda enam, seda raskust ja survet.. Kõik peab korras olema, midagi ei tohi olla tegemata.. muidu lihtsalt ei saa.. Jube, ma ei jaksa.. Aga ma proovin, sitaks proovin... Ja siis see trenni pingutus. Ja moeshow pinge.. Ja hambavalu+haigus. Appi, kui palju seda kõike on.. Aga ma teen näo, et kõik on ok.. et kõik on korras ja et ma saan.. sest ma tahan. MA pean tahtma. See pole hetk, mil ma saaksin lihtsalt alla anda ja end lõdvaks lasta.. See on hetk, kus ma pingutan nii iseseisvalt kui ka koolis teistega koos. Ja ma sisestan endale, et ma saan, ma pean lihtsalt saama....
-What would life be if we had no courage to attempt anything?
-Every accomplishment starts with the decision to try.
No comments:
Post a Comment