Õige naine ei karda näppe mulda pista.

Nii, 2014.

Pole vaja detailset kirjeldust mu aastavahetusest, vaheajast vms. Pigem alustan sellega, et olen siiani pidanud kinni lubadusest - uuel aastal uue hooga. Midagi on teisiti, kuna ma ei mäleta, millal ma koolis nii väga pingutasin ning omasin pidevalt positiivset suhtumist oma tegemistesse. Külastasin esimesel koolinädalal nii nina-kõrva-kurgu kirurgi kui ka ortopeedi -head ja halvad uudised. Hea uudis, enam-vähem, on see, et ma saan juba 10.veebruaril kurgumandlite operatsioonile minna ehk ei pea kaua kannatama(19 päeva veel oodata). Ainuke negatiivne külg selle juures on see, et ma pean 7.30 seal olema nälgivana, isegi vett ei tohi tarbida.. Ortopeedi juurest sain natukene kurvemaid uudiseid - liigesevedelik liigese seespool ning liigese ja põlvekedra vahel on peaaegu kadudnud ning liigesepinnad hakkavad kuluma aga arst ei soovitanud mulle mitte midagi, millega seda ravida. Ainus, mis ta tegi, oli piiride paika seadmine ehk mida tohib vs mida ei tohi teha. Ma võin ujuda korra nädalas rahulikus tempos kilomeetri, jalgrattaga sõita ja klassikalises stiilis suusatada. Sellega ka nimekiri piidus ehk viimne lootus naasta võrkpalli juurde kadus, kui isegi jooksmine on keelatud. Pean leidma alternatiive, millele keskenduda.

Enne vaheaja algust lubasin, et hakkan raamatut kirjutama, millega olen mingil määral tegelenud. Ideid on palju aga alguse tegemine on kuidagi raske. Samuti avastasin enda jaoks joonistamise, just inimeste portreed. Väga huvitav uus kogemus. Sellega kavatsen kindlasti jätkata, vaikselt kritseldada, sest ma ei usu, et ma just eriti hea olen, aga just kõige jubedam ka pole. Joonistamisele pühendun rohkem peale operatsiooni, siis kui vaba aega on, ning on ka võimalus, et siia ilmub väike näide. Vaatab, näeb.

Ning siis lõpuks selle postituse juurde, mida ma lubasin juba eelmisel aastal. Idee tekkis sellest, et igal perekondlikul koosistumisel jõuab teema kuidagi ikka selleni, et miks mul pole meest ning miks jään tuevikus iseseisvaks naineks. Ühiselt jõudis mu perekond otsusele, et ma peaksin koostama nimekirja, miks mind valida oma unistuset naiseks ehk mida oskan/milles hea olen. Here goes nothing...

• Kohustuslikult paluti alustada sellest, et ma oskan murutraktoriga sõita ja muru niita, väga vajalik oskus
• Oskan vinget šokolaadikooki küpsetada
• Ei jää hätta söögitegemisel
• Muuhulgas oskan niidukil kuullaagreid ja rihmu vahetada
• Traktoril mootorit remontida(ehk keerata umbes nelja kruvi ja loota, et sellest on abi)
• No joke - oskan hästi leida üles asju a la issi väga organiseerimatust garaažist leida üles üheainsa klambri
• Oskan lehma lüpsta, käsitsi looulikult, sest masinad on nõrkadele
• Vasikatega maadlemine ehk nende eest hoolitsemine on kontrollitav tegevus
• Lehmade ja pool tonni kaaluvate pullidega saan hakkama ning tulen võitlusest elusalt välja
• Olen väga sarkastiline(ei kvalifitseeru vist ei oskuse ega hea omaduse alla, aga kohustuslik mainida)
• Oskan ratsutada(9 aastat kogemust)
• Oskan võrkpalli(9 aastat kirge)
• Oskan võistlustantsu(ehk nagu sugulased seda tõlgendasid - ei jää pulmavalssi tantsides hätta)
• Kohustuslikud oskused õigel naisel - koristmine ja pesu pesemine on täiesti tehtavad
• Paluti ka ära mainida, et olen omandanud põhikoolihariduse, varsti ka loodetavasti gümnaasiumihariduse 
• Oman eesmärki minna ülikooli ehk saada haritud naiseks, pole vaja karta, riiki ma valisema ei hakka
• Oman oskust ennast pidevalt vigastada aga pole hullu, olen kiire paraneja või vaikne kannataja
• Mul on kindlad väljavaated, millele jään truuks ning seetõttu võin olla väga kangekaelne
• Ma armastan loomi ning nende väärkohtlemine on minu jaoks kohutav ja valus
• Köögi-, juur- ja puuviljade kasvatamisega ei jää hätta ning ka iluaia suudan ilusana hoida
• Oskan laste eest hoolitseda ning mulle tohutult meeldivad väiksed lapsed
• Oskan parandada lauaarvutit, üritades seda 60 korda sisse lülitada ning vahepeal mõne obaduse ka andes, uskuge mind, see täitsa töötab
• Oskan käsitööd, päris arvestataval tasemel.
• Oskan puuküttega ahju kütta
• Oskan vajadusel olla vägagi veenev
• Oskan kaasa elada spordivõistlustele, isegi väga tulihingeliselt
• Olen väga võistlushimuline kuigi ma alati seda välja ei näita, ja see täiesti oleneb olukorrast, kas on hea või halb

Ma hetkel ei suuda rohkem midagi meenutada, aga mu pere arvab, et sellises stiilis kirjeldus minust annab mulle võimaluse saada omale korralik mees. Ma pigem loodan, et mina kui isiksus ja minu iseloom saavad siiski määravamaks kui see, mida ma teha oskan. Aga oskused on õigele eesti taluperenaisele kohased. Take it or leave it. Samuti, sellele postitusele peab järgnema nimekiri asjadest, mis teevad minust halva inimese ehk miks olen nii kohtutav ja vastik.. Selleni ma jõuan veel.

Tegelikult ma tahan ära mainida ära Virginia Woolfi, tema teose "Proua Dalloway" ja selle põhjal tehtud film "Tunnid". Soovitan nii raamatut lugeda kui ka filmi vaadata, sest minu meelest avasid need küll mulle midagi uut.  Just see tundide tähendus inimese elus ning kui erinev võib olla aja tähtsus. Need tunnide eraldavad inimesi, kes indiviididena kannatavad, ning neid inimesi, kes ei taha teiste kannatusi näha. Väga meeldis raamatust ja filmist välja tulnud mõte, et naised oskavad väga hästi varjata, et nende elus on midagi valesti. Nõustun selle väitega täielikult. Aga ma ei väida, et mehed ei varja oma probleeme ja muresid ning on avatud raamatud, kuid enda vaatapunktist nõustun sellega, et see, millist koormat üks naine kannab. ei pruugi teistele inimestele kunagi selgeks saada.

Lisaks mainiksin ära teema eutanaasia, mida oleme käsitlenud nii Hollandi kunstinädala kui ka filosoofia tunni raames. See on väga vastuoluline teema. Aga mina olen selle poolt, et eutanaasia legaliseeritaks, kuna kui inimene piinleb nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning soovib lõpetada oma kannatused, siis tal peaks olema selline võimalus. Eutanaasia pole kellegi mõrvamine, kuna see annab võimaluse inimesele surra oma vabast tahtest ning väärikalt. Ma võiksin oma vaadetele tuua nii poolt- kui ka vastuargumente, ent ma ei hakka seda siin tegema, kuna ma jääkski seda tegema. Kui mina peaksin kunagi olema ravimatult haige ning seal juures täie mõistuse juures, siis ma valiks võimalusel eutanaasia, kuna ma annan sellega võimaluse teistele inimestele saada ravi ning võtan oma sugulastelt kohustuse tasuda oma üüratult kalleid haiglaarveid. Ma tean, et vaatan hetkel seda liialt materiaalsest küljest, aga mina ei tahaks kannatada ja näha, kuidas inimene, keda ma sügavalt armastan, kannatab haiguse pärast ning hääbub tasapisi. See oleks mulle suurem kannatus kui see, et inimene saab rahu ja ei pea enam piinlema.