Too many feelings..

Jälle on mu midagi viga noh. Miks koguaeg minuga igasuguseid asju juhtub. Ma ei suuda nii. Mingi kuradi infektsioon on nüüd. No mida *******!!! Miks ma pean endale kõikjal viga tegema ja kõigile ette jääma, nii et ma haiget saan. Tahaks lihtsalt vähemalt nädal aega olla nii, et mul midagi viga poleks. Lihtsalt viskab üle see kõik. Tunded keevad üle.  Näiteks, vaatasime pilte varjupaiga koertest, kõik kes mulle meeldisid, ei meeldinud teistele ja kes teistele meeldisid, nagu pidid kohe siis mulle ka meeldima või? Ja kui ma midagi pakkusin, siis oli kohe, et teda me ei saa, ta on liiga noor, liiga vana, liiga suur, liiga kuri, liiga ma ei tea mis noh. Kuidas sa saad sellist asja pildilt vaadata. Ma pean koera nägema päris elus ja siis otsustama, mitte vaatan pildilt et, ohhoo, aastane, teeb pildil kurba nägu, no tavai, võtame, mulle meeldib. Mina pakkusin et võtame pisikesi, neid kolme-nelja kuuseid ja teised tahtsid võtta viiekuuset koera, ja millegipärast tema sobis kohe. Või see nende aastane, kes pildi pealt armas ja nunnu välja nägi. Ma ei saa pildi järgi otsustada. Koer peab olema päris elus sama mis ta pildil tundub. Selline sõbralik ja just see, kes mind usaldab, kelle juurde ma võin minna ükstapuha mis kell ja ta tuleb ikka minu juurde saba liputades. Selline, kes siis kui pahandust teeb, tuleb minu juurde ja teeb sellist "paipoisi" nägu. Jalutades kuulab sõna aga samas teab, et see on tema vaba hetk. Ja siis ma keesin jälle üle. Ülesin vihaselt kohe kõigile. Aga ma rahunesin maha ja vaatasin kõik pildid üle. Ja see nunnuke, aastane kutsa jäi silma. Tahaks teada, mis iseloomuga ta on. Jube armas on. Tahaks teda homme vaatama minna... Vist lähemegi.