Venku - kontrollisime kodutööd ja tegime ülesandeid
Ajalugu - töös ei osanud ühte asja algul, pärast kirjutasin sinna midagi ja üks viga oli kindlalt
Mata - võtsime uut osa, tegime ülesandeid ja tv'd
esta - etteütlus oli ja siis tegime tv'd, kodutöö jõudsin ka ära teha tunnis
füsa - võtsime uut osa ja siis tegime ülesandeid, Sildink küsis, et mis minuga juhtus ja et ma olen kohustatud järeltööle minema...
inka - tegime kuulamisülesanded ära, kontrollisime seda 2003 aasta testi ära, saime kodudtöö ja hakkasime seda tegema..
ujumine - ujusime 400 meetrit soojenduseks ( päris ujusingi ära... ), krooli jalgu tegime ja siis krooli natuke, vee all proovivime 15 meetrit ära ujuda ja mängisime veepalli
tegime raamatukogus mingi 5 võtete, ja siis tegime aatriumis ka ära...
Läksin bussikasse ja passisin seal pool aastat, sain lõpuks bussi, sõitsin bussiga, vahepeal õiendasin mingi kurja mutiga, siis jõudsin oma peatusesse ja hakkasin kõndima. Seekord aatasin autosid aga oleks ikka peaaegu autoalla jäänud. Siiski, mitte kohe. Teen edusamme. Panin koolikoti spordikotti ja hakkasin kõndima. Raudtee juurest sain autopeale imekombel. Siis panin ujumisasjad kuivama, vaatasin telekat ja sõin, käisin õues korra, vaatasin mariga grey anatoomiat, vaatasin maast võrkpalli, lõin küünarnuki vastu lauanurka ära, mkmm, polnud üldse valus. Nüüd on paistes ka. Siis õppisin ära, sõin ja tulin arvutisse. Reaalselt surin igavusse - midagi polnud teha ja kedagi polnud msnis. Siis lõpuks tuli sander ja me imekombel suhtlesime...
Avastasin, et kõik kurdavad oma muresid mulle viimasel ajal. Kõik räägivad mulle, mis on juhtunud, või mis neile ei meeldi. Ja siis nagu oodatakse, et ma hiilgan oma ideedega ja annan nõu. Või siis ma teen/ütlen midagi valesti ja minu peale solvutakse... Raske on kõigile kogueag õigeid asju öelda, nagu kust am pean teadma, mida keegi kuulda tahab. Ja siis kui ma midagi nagu ütlen, siis kõik on mingi, ah mul pohh ja lähevad minema. Mida ma siis nagu tegema pean? Kas ma pean solvunud olema või lihtsalt selle unustama? Ja kui inimene tagasi msni tuleb, siis on nagu jälle kõik korras. Aga äkki minu jaoks pole kõik korras. Nagu, miks kõik arvavad, et ma lihtsal tunustan asja ära ja siis järgmine kord jälle, eks! Ma ei jõua õhtu jooksul räägida kümne inimesega nende muredest.. See toob mulle endale taaskord halvad mõtted pähe -> mu tuju läheb alla -> ma ei oska inimesi üldse enam aidata -> rikun inimeste tuju veelgi ära = mul ei tohi olla halba tuju, sest siis on kõik ümber minu halb. Aga kui ma ei suuda? Kui ma ei taha? Mitu inimest kellega ma õhtu jooksul räägin, küsib vahelduseks kuidas mul ka läheb? Vastus on lihtne - null. Aga no tore teada ju, kuidas teistel läheb. Alati on hea teada, et teistel läheb sitasti, ehk neid saab lohutada. Mulle nii tohutult meeldib see.. Ausalt ka, kurtke veel, äkki on keegi veel, kes mulle lihtsalt tahab oma mõtteid kirjutada või kurta. Minugipoolest, neid jääbki natukene väheseks ju viimaselajal...
Hate everything about me.. What makes me care so much??
He was everything to me... He still is, he's just with me anymore..
No comments:
Post a Comment