mind pani täna hommiku üks asi mõtlema - miks ma alati ennast selliste inimestega seon, kui ma tean, et nad pole sellised nagu tundub? Aga ma alati ütlen 'jah', kuigi ma tahaks öelda niimitutuhat korda 'ei', kui võimalik. Ma annan igas võitluses liiga kergelt alla ja lasen end maha teha.. Ma ei suuda öelda inimestele irooniaga midagi, mis võib tunduda halvustav.. Ma kardan teha teistele haiget, ma kardan, et kõik sõnad, mis ma ütlen, on valesti mõistetavad. Ja isegi kui ma mõtlen midagi, siis ma ei ütle seda.. Ma pole tegelikult selline hea ja lahke inimene.. ma olen tegelikult hoopis teistsugune.. aga keegi ei tea seda inimest.. vist.. Kedagi ju ei huvita ka. Kui ma olen olnud selline rõõmus inimene, siis inimesed ootavad mult pidevalt seda sama isikut. Aga võib-olla ma ei taha? Ei jaksa? Tahaks lihtsalt minna kuhugi ära, kus keegi mind ei teaks ja siis seal olla kes iganes ma tahaks.. ja kui oleks piisavalt puhanud, tuleks tagasi oma kallite inimest juurde..
Kool on masendav - tööd, õppimine, kordamine, tuupimine, kiirustamine, magamatus, stress, tundide viisi õppimist.. kõik see on tulemusetu. Lihtsalt ei tule midagi välja.. tahaks täiega, aga ei õnnestu.. ei õnnestu lihtsalt.
Tahaks pausi sellest õppimisest, tahaks trenni ja ratsutamist, puhukust ja und ja siis tantsida ennast segaseks, kuni jalad enam ei kanna. Saaks kõik selle hingelt ära siis, saaks lõpuks sellest koormast lahti, mis mind alla surub ja tagasi hoiab.. Ja enam poleks seda halba tunnet. Kõik oleks ok, ja siis polekski muud vaja.
Tahaks meeletult suve, kus on seda puhkust, rahu, päikest, tuult, vihma, muru, tööd.. seda kõike. Siis oleks paus sellest raskusest. Ja siis oleks laager. Ja siis oleks eksamid tehtud. Ja siis.... Siis oleks.. oleks võimalus minna ühte kohta ja seal istuda tundide kaupa ja rääkida iseendaga.. Ja keegi ei segaks.. Oleksime vaid Sina ja mina..
I swear I will never let you go.. Think about the day or you still brings tears to my eyes.. You are just so deeply in my heart..
A day that will never be forgotten.. The day that I could smile for the first time after the hard day..
No comments:
Post a Comment