168+ hours of silence

nojah, ma ei ole midagi kirjutanud, kuna ma pole nädala jooksul mitte midagi teinud, mis on üsnagi kurb aga siiski. me oleme emmega uuel tasemel tülitsemises... üle 144 tunni vaikimist ja meie esimene vestlus
emme: Kartulit?
mina: mkmm
jah, muidu läheb asi samas joones edasi, just perfect.. trennis pole ka käinud ema pärast, hämmastavalt lõbus. tohutult missing volleyballi nüüd. käin ringi ja masen. väga lõbus. ja jama on see, et arst kohta ei tea ikka veel midagi ja ma ainult valuvaigisti toel ringi liigungi. oh joy. kokkuvõtvalt on mul hetkel kohutavalt lõbus elu ja aina paremaks läheb. sitaks tahan kooli ära saada.
aga muidu oli täna massive torm, haige tuul ja välk ja pauk ja padukas. sitaks kartsin, sest ma pooldan inimesi kes väidavad - don't mess with Mother Nature. ja selline tunne, et kohe läheb uuesti lahti.. ohgod... ja kui välku lööb ja müristab siis mina kobin teki alla ja kardan, ausalt ka. sellest ajas kui välk lõi puusse kui ma mingi viiene olin, sellest ajas I do not mess with that stuff. ja muidu on tore.

need pildid on lihtsalt haiged..  http://cosmicconvergence.org/?p=1109

why do you even care??

laupäeval koristasin kuuri vanapaberist puhtaks ja sellega ka asi piirdus..
ööl vastu pühapäeva mõnusalt 11 ja pool tundi und.. ülimalt hea
pühapäev lebos
täna samuti lebos, veits koristasin ja siis major tülid kõigiga. jube tore on kodus olla, lihtsalt hämmastav.. ja ma avastasin, et mul pole ükski raamat loetud nendest mida me lugema pidime.. ma isegi ei tea kas mul on see nimekiri alles... kill me....
ja ma arvan, et homme jätan trenni vahele vist, igaks juhuks, põlv üsnagi tapab... aga vaatab...

see on vaid meie pärast siin lehes kirjas

hommikul tõusin 8.15, like serious shit noh, suht surm oli nii vara tõusta, aga peab harjuma hakkama. käisime issiga loomadele jahu toomas.. ma reaalselt köhisin ja nuuskasin jahu välja terve päeva, jube. siis ma jalutasin aias edasi-tagasi mõõdulindiga ja tegin plaane järgmiseks aastaks, ehk kuidas me järgmine aasta oma aiamaad piirama hakkame ja kuidas see välja hakkab nägema... tegin isegi joonise. siis pidin ma välja mõtlema, kus me hoiustame oma "väravakes" või neid asju millest meie aed koosneb ehk ma läksin kuuri vaatama kas seal neile ruumi on.. põhimõtteliselt laheneb asi nõnda, et ma hakkan homme kuuri ja garaažik koristama, kuna seal on lihtsalt selline seapesa et jube.. ja nii vahva oli kuulata kuidas issi vingus koguaeg et mingid asjad on kadunud ja millegipärast leidsin ma need kõik kuuris/garaažist üles.. aga need olid siiski tema käe järgi ju ära pandud... i don't even want to start this.. homme võtan selle igastahes ette..
kella neljas siis ikka tööle, nagu alati. emmi oli lahti ehk ma püüdsin tema kinni ja siis alustasime teiste viimist. siis muud pätid ka sisse ja emmega käisime neile süüa toomas. loomaarst käis ja tegi kreetale lapse ja saime teada et moonil pole last aga isabellal on laps.. sellega on igastahes nii, et kui kõik ootavad last ja mooni ja emili ja eeva saab ka last ootama siis meil tuleb neid pudinaid järgmine aasta küll ja veel.. siis panime kõige pisemad ka lauta ära. ja kuna emma ei saa kõrvamärkideta minna ära sügisel, siis panime talle täna uuesti märgid. imeluik on teda nüüd kõrvamärkidega näha aga pole hullu, ise kaotas eelmised ära.. siis ei saanud me leenat asemele, tegi pättust teine ja siis poiskad ja plikad. siis andsin kukele peksa kuna ta kiusas teist kukke ja siis jamasime kanadega. lõbus päev kokkuvõtlikult.. õhtul sõin pool kooki üksi ära, ups.. aga pohh. ja siis vaatasin tund ja viis minutt kestvat sõprade bloopersite videot, haige kuidas ma naersin.
maitea, nii lebo päev, homme tuleb mingi hull koristamine ja pühapäev on vist jälle lebo, eitea...
lugesime hommikul viimsi teatajat ja kokkuvõtlikult saime teada, et mitte midagi ei tohi teha valla loata.. jubevahva. ja kuna meie talu on ainus poolsaarel, siis meie pärast on ka sinna üks "reegel" või "nõue" pandud, mis siis, et keskkonnaamet juba kontrollis ja ütles et kõik on tõesti korras..
aga tegelikult, kas ma olen imelik, kui ma juba arvutan palju läheb vaja poste põllule piirdeaia ehitamiseks ja palju see maksta võiks jne.. ma lihtsalt liigun kuidagi väga tulevikku, isegi mõõtsin juba lauda juurdeehitust üle, et äkki sinna mahuksid hobused( arvestades ruumi suurust, hobuse kõrvust, ukse kõrgust, akende paiknemist seintel ning nende kõrgust).. kas ma satun asjaga liiga hoogu?? maitea, pohh. :)

hakkas meeldima..

it feels like we've been living in fast forward

täna on olnud üsnagi rahulik päev.. ausalt öeldes mõjutavad kahe aasta tagused sündused mind ikka veel, ning võibolla selle pärast ma täna lihtsalt rahulikult lebotanud olengi. vaatasin päev läbi erinevaid sarju/filme ja sõin natukene, kella nelja ajal läksin loomulikult tööle aga ikkagi on mõte kuidagi mujal olnud. mul võtab siiani aega, et harjuda mõttega, et mikit enam pole.. harjumusest vaatan ikka eestoa aknast välja, et näha mida mu pisike pätt teeb aga siis meenub mulle jälle et teda pole ja ma lähen lihtsalt edasi. kaks aastat on pikk aeg, aga miki oli siiski üks suur osa mu elust ja temata on raske, tõsiselt raske, sest mul pole enam sõpra, kes mind koguaeg õues ootaks, ja kellega jalutades saaks lihtsalt kõik unustada ja elu nautida. kõik teised on ammu edasi läinud ja mulle öeldakse, et eluga peab edasi minema, aga ausalt öeldes, kui ma pidin miki magama laskma panna, siis läks mingi osa minust temaga.. jah see kõlab nagu tobe filmi argument, aga ausalt öeldes, mind ei huvita, sest see on nii ja ma ei kavatsegi kellegagi vaielda sellel teemal, lihtsalt on nii ja kõik. ja kui keegi ei usu, siis mikist rääkimine võtab mul siiani pisara silma...

kuna eelmise nädala lõpul olid ilmad külmad, siis ma panin selleks nädalaks omale soojema teki ja nüüd kui ilm läks jälle soojaks ja kuna ma olen liiga laisk, et oma tekki jälle vahetada, siis ma piinlen palavuse käes öösiti... ma ärkasin öösel kell kolm, mul oli pea voodi jalutsis lipsu vastas ning mul polnud absoluutselt tekki peal, rääkisin mariga juttu veits ja siis magasin edasi.. ja ärkasin ma veel neli-viis korda palavusest.. jube. üldsegist on ilmad nii palavaks läinud.. jube. aga samas mõnus, saab suve lõppu veel nautida. ja ma ei tea miks, aga ma tahaks praegu lihtsalt mingi seltskonnaga ennast täis juua ja lollusi teha, lihtsalt selline tunne on sees. imelik, aga ma lihtsalt tahaks seda teha.. vaatab....

ja mis mulle veel meelde tuli - laupäeval algab suure pauguga mu armas jalgpall!!! jälle see aeg, kus ma kogu pere panen jalgpalli pärast hulluma ja kõik tuttavad arvavad, et ma olen opakas, kuna ma jalkat vaatan.. aga pole hullu, ma olengi selline natukene kiiksuga.. :)

its over one day

ohjumal, mu blogi on ikka väääga unarusse jäänud... aga pole hullu.. lühidalt: ma olen tohutult tööd rabanud, lihtsalt iga päev suvel olen tööd teinud kuhjaga ja veel natuke peale. aga ma ei vingu üldse tööd tehes, lihtsalt võtan ette ja teen asja ära. kõik. et tööst natuke puhkust saada, käisin ilusti rõuges ära, jällegist üks parimaid kogemusi...ausalt öeldes üllatab rõuge mind iga aasta, aga samas on see nii kodune.. seltskond oli siiski parim..jama oli see, et kuna mu varbaküüs tahab ära tulla ja oli laagris megavalus/paistes, siis jäi natuke trenne vahele, aga pole hullu. parimat saab meenutada vaid võtmesõnadega:
seltskond
trennid
naljad
pood
margoti ratas
hanna ehk uus treener sügisest
jaani tuba
saal
disko
poiste toa uus kujundus
tähistaevas
palju naeru
...

 oma jahiga neli tundi valgjärvel parima seltskonnaga (LL)

 after ehk ilus uus toake

 say goodbye to Rõuge again!!

 meie nelik, muahhh

 ja ei saa üle ega ümber ehk Haanja jooks (18 km)

vahepeal käisin suguvõsa kokkutulekul ka ehk viis tundi lõputut söömist ja samuti suhtlemist.. jõin ka seal, nii üllatav kui see ka poleks aga noh, selline mu suguvõsa juba on..  kõige paremat jään ootama siiski rõuge 2013'st!!! viimane aasta ehk siis peab laagrist kõike võtma.. ja kui me siis treenitult ennast Rõugest tagasi vedasime, otsustas jaan meid esmakordselt viia rahvusvahelisele turniirile... käisime Riias. muidu oli tore turniir, vahepeal oli üks jahm, jama aga muidu jäin rahule.. ja siis oli emme sünnipäev: me otsustasime üllatavalt ilusa õhtupooliku puhul einestada õues. tõstsime laua õue ja kuulasime parimaid hitte, või nagu issi ütles - vana klassikat... täiskasvanud ehk kõik peale minu ja liisu jõid alkoholi ja neil olid lõbusad tujud. palju vanu lugusid tuli meelde ja me jagasime neid ning kui söödud lasime mari ja elisabethiga reivi meie mehe laulude järgi. kuna õues läks jahedaks, kolisime kogu kupatusega tuppa. aga ega sellepärast pidu ja trall ei lõppenud.. kuulasime muusikat edasi ja sõime kooki. lihtsalt uskumatult palju nalju ja tantsu.. õhtu lõppes sellega, et me kuulasime Onu Remuse Jutte. pole sõnu väärt kui palju mälestusi mul sellega on.... ja nüüd peale seda ma olen jälle puhanud ja endast kõike välja lasknud..
mis veel on toimunud... mari pani rattaga vastu seina tööle sõites mudasel teel.. tal on viis õmblust paremal käel ja vasakukäeline hetkel.. saab teda vahvalt piinata, muhahaha. et tegelt see tähendab lihtsalt seda, et ma pean nüüd topelt rügama.. aga pole hullu...
ja mis kõige parem, mulle jõudis lõpuks kohale, kui loll ma oli, et lasin ühel inimesel enda elu ära rikkuda... ma olin selle peale kulutanud nii palju aega ja pisaraid aga tegelikult polnud ta kõike seda väärt... igastahes, olen ma ta enda elust lõpuks kustutanud ning kuigi mu elus on üks kurb seik, tunnen ma ennast nii kuradi hästi.. ning hiljuti saadud uutele tutvustele pole ma teda maininud ning ausalt öeldes, et kavatse ma enam kunagi teda kellegile mainida, sest ta on jobu ja ma ei näe põhjust, miks tal peaks olema koht minu minevikus..
aga ma sain ülimõnusalt magada diivanil ööl vastu teisipäeva, kui mari oli haige ja oksendas koguaeg, ehk ma kolisin alla diivani peale magama, megalebooo.. rahulik ja mõnus uni elutoas kuni poole kümneni. rahustav.
nüüd on plaan suve lõpuni lihtsalt puhata, sest kõik see on päris kurnav olnud.. kuigi ma pole väga selline party up olnud, on see suvi siiski omamoodi hea olnud, ja ma ei kahetse midagi. ma nüüd vaatan tulevikku. üks päev korraga. ja muud pole hetkel vaja.... kuigi ma tõsiselt igatsen ratsutamist, ja ausalt öeldes, kuigi ma jumaldan võrkpalli ja seda seltskond seal, siis mingitel hetkedel ma tõsiselt kahetsen, et ma võrkpalli ratsutamise asemel valisin.. aga mul on üks kohutav unistus nüüd: kuna oma selle aasta sünnipäevaraha läheb fondi 11BLondon2013Kevad siis peale seda, säästan ma kõik raha oma unistustefondi - oma hobused. ma olen selle peale paljupalju mõelnud ja kuigi ma tean, et see nõuab tohutult palju tööd ja vaeva ja vahepeal võin ma seda vihkama hakata, siis ma tegelikult jumaldan hobuseid ja ma ei taha elada elu, kus neid sees ei ole. jah, ma kõlan nagu totakas hobuse-tädike, aga kui sa midagi armastad siis ilma selleta on raske elada.. call me crazy, but that is just me!