Arusaamatused.

Okei, jõuluvaheaeg algab. Suurem osa noori inimesi on planeerinud panna pidu nii jõuludel kui ka uue aasta algul, kuid mina nende hulka ei kuulu. Sest esiteks, ma pole selline pidutseja tüüpi inimene ja teiseks, mulle meeldib kodus koos perega aega veeta, ning kolmandaks, ma olen liiga laisk, et ennast kokku võtta ja midagi teha. Niisiis olen ma üritanud välja mõelda, mida võiks vaheajal teha, Jah, mul on vaja lõpetada Mari jõulukink ehk säärised, mis ma talle koon ning lubasin issile prillitoos heegeldada. Kuid kui ma ennast kokkku võtan siis kulub selleks päev, maksimaalselt poolteist. Ja ma olen palju mõelnud ka tuleviku peale, ning juhuslikult tulin ma täna ideele alustada taaskord raamat kirjutamisega. Ma olen varem ka üritanud, mitmeid kordi, ent kunagi pole ma asja lõpuni viinud. Peamiselt on seisnud probleem selle taga, et lauaarvuti taga pole just kõige mugavam kirjutada, kuid nüüd ma ostsin omale sülearvuti ja meil on kodus wifi, ehk kirjutamine muutus mugavamaks. Ning kui mul igav hakkab, siis ma saan oma meelt lahutada. Ja selle mõttega seoses olen ma muutunud väga kriitiliseks kõige selle suhtes, mis ajakirjandus kirjutab. Õpetaja Kaju on mulle tõesti mõjunud, kuna ma leian nii palju valesti sõnastatud lauseid ja pealkirju, mis on tegelikult väga häiriv.
Samuti on mul viimasel ajal hinge peal üks mure, nimelt kõik see diskrimineerimine. Ja, ma mõistan, et see on halb, kui inimesed sõimavad ja solvavad üksteist, aga tegelikult tuleks ajalukku ka vaadata. Näiteks neegrite puhul sõna 'nigga' või 'nigger' on tumedanahaliste seas levinud kui nö hellitusnimi, kuid kui mõni heledama nahatooniga inimene seda kasutab siis nimetatakse seda sõimuks?? Ja samuti, miks ei kutusta seda rassiliseks diskrimineerimiseks, kui mõni tumedanahaline inimene solvab heledanahalist inimest, kutsudes teda näiteks 'kahvanäoks'? Kuhu nüüd võrdsus jääb? Või näiteks sooline võrdõiguslikkus. Kui naised või lapsed kannatavad, räägivad kõik, et küll on kurb ja halb jne aga kui keegi meest ründab, siis sellele ei pöörata praktilisel üldse tähelepanu. Sellepärast aga, et Soomes on olemas esimesed meeste varjupaigad, on mu austus selle riigi vastu kõvasti tõusnud. Sest ma saan aru, et kõik need asjad, mis maailmas toimuvad, kõik diskrimineerimised ja ebavõrdsused on halvad, aga keegi ei vaata asja kunagi väljastpoolt karpi. Kusagilt peab see kõik olema ju alguse saanud ning alati pole teod ainult ühepoolsed. Ei, ma ei väida, et probleemid tuleks maha salata või otsida süüdlasi, ma väidan, et asja tuleb vaadata nii, nagu see on ja siis vaatada asja hoopis teisest küljest. Aga ma ei taha pikalt sellel teemal arutleda, kuna mind häirib inimeste vähene suutlikus mõelda laialdaselt või mitmekülgsus.
Ning reedeses lehes oli pealkiri 'Tapjalaine võttis kuue noore inimese elud' (täpset sõnastust ei mäleta). Sellisel juhul ei saa süüdistada loodust. Mind tõsiselt häirib, kui looduskatastroofide puhul süüdistatakse loodust. Inimesed, me ise mõjutame loodust kogu selle saastaga, mida toodame ning see on looduse viis meie vastu võitlemaks. Loodus üritab ennast kaitsta. Ja mis puutub igasugustesse maanihetesse, siis neid on toimunud juba aastatuhandeid. Ja tagajärjed, see on looduse viis näitamaks meile, palju tema kannatab. Jah, see on hirmutav ja jube ja õudne aga taaskord unustavad inimesed ära tõsiasjad. Keegi ei taha kunagi tõele näkku vaadata, aga mida varem sellega alustada, seda lihtsam on aru saada, et kõik juhtub inimese enda tegude pärast. Võibolla mitte otseselt, kuid siiski. Kui midagi halba juhtub, siis tuleks kõigepealt peeglisse vaatada ja mõelda, mida sa oled viimase nädala jooksul teinud ning kuidas see su ümbrusele on mõjunud.
Sellepärast tulebki, kui just mitte iga päev, siis iga nädal võtta vähemalt korra aeg maha ja mõelda, mida ma valesti teinud olen. Kuidas see teisi inimesi või loodust mõjutab? Esmalt tuleks ennast süüdistada ja alles siis teistele kõrri hüpata.