I'm back.

Okei, mul on blogisse tulnud üle aasta pikkune paus, happens.
Nüüd on aeg alustada uuelt lehelt. Valgelt lehelt, mille mõlemad pooled on puhtad. Ei, see pole lõpp, see on algus. Ja kuigi aasta 2014 alguseni on veel aega jäänud, siis parem võtta end juba nüüd kokku, kui anda oma uusaasta-lubadus - 'olen tubli, toitun tervislikult, teen trenni jne' Oleme ausad. Seda ei juhtu.
Ma ei hakka siin pikalt heietama oma möödunud aastast, sest 1) ma ei jõuaks kõike olulist ja ebaolulist ära mainida; 2) ma kindlasti unustaks midagi ära.
Lihtsalt peamised faktid:

• Meie koer Mõmmu aka Jonny jäi suve algul väga haigeks ning me panime ta magama. Pole ime ka, ta oleks augustis 14-aastaseks saanud
• Ma käisin suvel 2 kuud Viimsi Maximas tööl. Uudne ja huvitav kogemus. Väga meeldiv kollektiiv ja kindlasti avardas mu silmaringi. 
• Võtsime omale kaks uut kutsat - Diego(kolli), minu koer, ja Max(hunt-rotveiler), Mari koer. Kuigi selline fun toimetamine tundub, siis nüüd on koerad pigem minu vastutuseks jäänud, kuna Mari käib pidevalt tööl/koolis/üritustel/peol ja tal pole aega. Ning vanemad lihtsalt ei viitsi. 
• Alustasin 12.klassi. Raske ja kerge samal ajal. Kuid väga huvitav, just kõik need võimalused ja valikud ja abi, mis meile tulevikuks pakutakse.
• Käisin töövarjupäeval. Varjutasin hobuveterinaar Triin Tohverit. Mina ja Rapla türduk, Reelika, käisime koos Tohveriga erinevates tallides ja saime teda abistada protseduuridel. 
• Sain kunagi vahepeal 18 ka täis. Olen täieõiguslik enda eest vastutav kodanik. Tähistasin perega ja see oligi kõik. Ei tahtnud sellist suurt joome-end-täis-ja-pidutseme-täie-rauaga 18. sünnipäeva. Lihtsalt rahulik istumine, selline natukene täiskasvanulikum tähistamine, vähemalt minu arust.
• Käisin kohaliku omavalitsuse valimistel ja hääletasin esimast korda elus. Hääle andisin issile, kes oli Viimsis üks kandidaatidest.
• Ning fakt, mis mind kõige rohkem muserdanud on - ma jätsin võrkpalli arstide käsul pooleli. Oma kevadel saadud õla(õlavarre pöörajalihase kõõluskätise rebend) vigastuse ravisin peaagu välja and teen endiselt füsioterapeudi poolt ette näidatud harjutusi ja sunnin Marit või emmet oma õlga kinesioteibiga teipima. Aga põlved ei anna rahu. Selle nüüdseks igapäevase valuga olen juba ära harjunud.
• Mu tervis üldiselt - olen väga palju haige olnud.. Just eriti sügisel.. Põdesin kõrvapõletikku, tavaline külmetus ning siis oli kõrva kuulmekanalis bakteriaalne põletik(väga kohutav asi, loodan, et keegi mu tuttavatest ei pea seda valu kunagi tundma, mis ma tundsin.. ja kõrv oli 2 nädalat täiesti lukus, siis hakkasin episoodiliselt alles kuulma..), sain teada, et põen kroonilist mandlipõletikku ja pean opile minema. Mis tuletab meelde, et aja nii ortopeedile kui ka LOR-arstile sain alles jaanuarisse, kuigi helistasin juba oktoobri lõpul. Ja kõige lõpuks olin vahepeal VIIS päeva hääletu. 

Kõik see on mind pannud mõtlema tuleviku üle. Mis siis tegelikult saab? Jah, mul võib üks päev kindel plaan olla ja siis järgmine päev tahaks ma nutta, teki alla peitu pugeda ja taaskord väike olla. Jube keeruline. Aga ühte ma kinnitan omale iga päev ehk mu moto:

DON'T BE AFFRAID TO MAKE MISTAKES, BE AFFRAID OF NOT LEARNING FROM THEM. 

Ja kuigi ma olen viimastel kuudel VÄGA palju vigu teinud, siis alati tuleb loota parimat.
Mul on tekkinud huvi muusika ja tantsimise vastu. Isegi uurisin trennide kohta. So far not so good ehk ei leidnud midagi. Ja mida ma olen veel avastanud, ma leian ennast pidevalt kodus olles valju häälega laulmas. Mõned kuud tagasi poleks ma julgenud ka siis kodus valju häälega laulda, kui maja tühi oleks. Ennastki olen üllatanud.
Kõik see mitte treenimine ja pidevalt haige olemine on oma jälje ka jätnud - mu söögiisu on siiani null olnud. Päeval söön mõnd puu- või juurvilja, paremal päeval söön hommikust ja isegi koolis ning õhtul sunnin ennast sööma. Kaal on langenud ja kuigi peaks selle üle rõõmustama, siis ma pigem pettun endas. Peamiseks eesmärgiks olen omale seadnud toitumise taas korda saamise, kuna see, mida ma oma tervisele teen, pole hea ning ma tean seda. Ja olen viimasel ajal üldse rohkem endale pühendunud. Leian seda enesekindlust, mida olen 18 aastat taga otsinud. Püüan enda aega niimoodi organiseerida, et uneaega oleks piisavalt ja kindlasti peab päeva mahtuma üks jalutuskäik. Suurema osa ajast toimub see õhtul umbes poole üheksa aegu, kui koertega jalutamas käin. Koolist koju tulles käin samuti koertega jalutamas/mängimas, mis, üllataval kombel, on mind heas vormis hoidnud.
Ja selle välimise muutuse peale olen ka sisimas muutunud - olen pidevalt heas tujus, teen nalja ja mis peamine, NAERAN. See aitab vägagi. Ja ma julgen oma arvamust avaldada. Nii õpetaja Kaju eesti keeles ja kirjanduses kui õpetaja Paggi filosoofias. Sellele aitab vist kaasa fakt, et ma loen palju välismaiseid (ka eesti keelseid loen, lihtsalt mitte nii palju) uudiseid ja arvamuskirju, mis mulle väga meeldivad. Avardavad silmaringi ja on niisama huvitavad.

On aeg lõpetada põdemine ja astuda elule vastu. Tulgu, mis tuleb, ükskord peab see õnn ka minu õuele saabuma.

A smile is the best thing a girl can wear.