Kõik on suhteline.

oh lord, ma olen nii halb blogi kirjutaja. Reaalselt, iga postituse vahel on mingi kolm kuud.
Nii, jõuame siis järje peale:
10.02 oli mul mandliop. Eriti lõbus oli haigasse jõuda enne seda, kui haigla tegelikult lahti tehti.. 7.30 olin seal ja operatsioon toimus 11 paiku. Ma vist väga nõrk, aga mõlemad korrad, kui operatsioonil käinud olen, pole numbrite lugemiseni jõudnud, vajun lihtsalt varakult ära. Seekord tehti liiga tugev narkoos ja siis ma magasin põhimõtteliselt kogu päev. Õhtul sain jäätis süüa aga ega see kaua sees püsinud. Ja WC's käimine oli seiklus omaette. Mingi kuus õde valvas kuidas ma sinna koperdasin ja siis ootasid ukse taga. Natukene imelik oli küll pissida aga pole hullu, sain hakkama. Järgmisel päeval lasti koju. Ja nii ma siis passisin 2 nädalat kodus ja sõin kõike püreestatult. Kaalus võtsin päris palju alla, nüüdseks olen natukene tagasi võtnud.
Siis tähistasin oma koera sünnipäeva. Pisike pätt Diego sai aastaseks. Suur poiss juba. Ainult mina ostan koera sünnipäevaks neli kooki.. Ja kuna külalised (jah, ma kutsusin oma koerale külalised) ei tulnud õigel päeval, sõin pool ühest koogist ise ära. (Meekook lihtsalt nii hea ja teinekord võib pattu teha ka)
Ja nüüd olen ma rahulikult kulgenud kuni tänase päevani. Vahepeal on palju plaane ja ideid tulnud. Lõpetamine ja eksamid kohe-kohe, nendega seoses vaja pingutada. Ja siis vaja juba ülikooli minna. Jumal, aeg lendab. Käisin Tallinna Ülikooli avatud uste päeval ja otsustasin natukene oma plaane muuta. Tahaksin järgmisel aastal alustada õpinguid Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö eriala. Elame, näeme. Aga lõpetamisega seoses on kaks eesmärki, (tegelikult kolm, sest esmatähtis on üldsegi kool lõpetada) leida lõpukleit ja ennast vormi ajada. Mõlemaks on plaan olemas, esimese puhul on plaan tellida kas UK'st või USA'st kleit ja teiseks on treeningkava paigas, mis kujutab endast jalgrattasõite+10 minute Butt and Thigh Workout'i.

Seoses tulevikuga on mu armas perekond pannud taas rõhku minu tulevase abikaasa valikule. Ma ausalt ka ei oska neile midagi öelda, kui nad küsivad, millal plaanin mehele minna. Peaksin iseenesest kõigepealt mehe leidma, armuma, kihluma, pulmi planeerima ja siis lõpuks abielluma, aga need esimesed neli ununevad mu sugulastel kahjuks ära. Pole hullu, kes teeb see jõuab. Jõuan minagi. Aga et olla sammukegi lähemal oma kurikuulsale abielule peaksin esmal selgeks tegema, milline on ideaalne naine (ehk ideaalis peaksin ma see olema). Võtsin aluseks mingi küsitluse, kus oli toodud 27 ideaalse naise omadust, here goes nothing:

Ideaalse naise tunnused:

armastab magusat; - magusa vastu pole mul midagi, aga kõigega peab piiri pidama.

prinkide rindadega; - definitsioon prinkidest rindadest on kõigil meestel (ja naistel) erinev, aga lähtudes harju keskmisest (ehk rinnad on kui melonid) ei ole mul piisav büst

väikese ilusa tagumikuga; - tagumikuga on sama lugu - kõik sõltub inimesest. Arvan, et naisel peaks ikka mingi ass olema, mida mees krabada saab. Või ma eksin?

pikkade juustega; - selles kategoorias saadab mind edu - mul on tõesti pikad juuksed.

armastab veini; - kõik oleneb veinist. Kui vein on hea siis ma ära küll ei ütle. Aga kõik salapärased maitsed, nagu näiteks mustsõstar ja peet(jah, olen proovinud ka peediveini) ei ole just lemmikud. Ja pigem eelistan kuiva veini.

ei karda meikimata välja minna; - Ma pole selline tüdruk, kes leiab, et kodust ei saa väljuda ilma 10 kihi meigita. Peamiselt kasutan ripsmedušši, ja kui ka see ununeb, pole hullu. Pole eriti vaja oma nahka piinata ja rikkuda saja kihi meigiga. Ma selline loomuliku ilu pooldaja.

mehest lühem; - ei saa vastu vaielda. Pole midagi jubedamat kui naine on mehest pikem. Erandina ei loe ka see, kui naisel on killerkontsad. Mees peab olema pikem, muud moodi lihtsalt ei sobi.(Isiklik arvamus)

sportlik; - kõik oleneb mehest ju. Kui sportlik on mees? Kas see, et ma käin iga päev trennis ja hoian end vormis mingile ludrile, kes õhtud läbi teleka ees õlut joob, on aus? Pigem peab olema võrdsus - hea on koos sportida, jalutuskäigud, rattasõidud, jooksud jms.

sale ja trimmis; - sellele väitele olen ma leidnud hea vastuse: kui meestele sobib see rasvkude, mis asub rindades, siis miks neile ei peaks sobibma natukene rasvkudet ka mujal kehas? Ülekaalulisus on loomulikult liig aga päris kulturist või tippsportlane ma ka olema ei peaks.

hea autojuht; - hetkel ei oska midagi öelda - mul pole juhilube. Ja see üks kord, mis ma autoroolis olen olnud, sõitsin sugulase uue autoga vastu puud. Ei vaja vist pikemat seletust, et hetkel olen sitt autojuht. Aga harjutamine teeb meistriks (ja autokool aitab ka kindlasti kaasa).

hoolib üle kõige perekonnast ja lastest; - perest hoolin väga (välja arvatud need hetked, kui ma kellegagi väga tülis olen ja kurje plaane haun). Lastest hoolin ka aga hetkel veel (õnneks) ühtegi pisipõnni ei ole saanud. Tulevikus tahan küll emaks saada ja pere ning laste eest hoolitseda.

naudib head tugevat einet; - pole midagi paremat kui üks korralik kõhutäis. Enese näljutamine ja/või dieediga piinamine pole väga kasulik. Süüa tuleb mõistlikult ning korralik kodune õhtusöök trumpab kõike.

vaatab meelsasti pubis või telerist jalgpalli; - pubis - ei, kodus - ja. Jalgpall on tõeline meelelahtus, ei möödu ühtegi nädalat, kus ma mõnda mängu ei vaata. Reegeleid tean peast (mite küll kõiki) ja jalgpallureid tunnen ka.

teab alkoholi puhul oma piire; - üks kord elus pole teadnud aga ülejäänud aja tean küll. Ei leia mingit meelelahutust enda täis joomisest. Klaasike või kaks veini või mõni siider või shot teeb tuju heaks ja rohkem polegi vaja. Kohutav on näha neid neiusid, kes piire ei taju ja ennast pidevalt täis peaga häbistavad. 

jälgib kaalu; - mis see on mingi tekitame-naisetes-ebakindlust nimekiri? Keda see huvitab, kas ma kaalun täna pool kilo rohkem kui eile? Peaasi, et enesetunne on hea ja ise rahul olen.

kõrge seksisooviga; - ma pole kindel, kui avatud ma selle väite puhul peaksin olema. Seks puhul loeb ikka kvaliteet mitte kvaniteet.

kõrgharidusega; - natukene vara veel, kõigepealt vaja gümnaasium lõpetada ja ülikooli sisse saada. Aga plaan olla kõrgharidusega on küll olemas.

töötab; - suvel käin tööl, ülikooli kõrvalt ehk hakkan ka töötama. Aga see peaks ikka peale kõrghariduse omandamist tulema.

teenib mehest rohkem; - jällegi suhteline väide. Kui mees on lennundusinsener ja mina õpetaja siis ma lihtsalt ei saa mehest rohkem teenida. Ja naine ei pea mehest rohkem teenima ega vastupidi, see peaks olema üsnagi võrdne, siis ei ole karta, et finantsasju puudutavatel teemadel rohkelt vaidlusi tuleb.

innustab meest sõpradega välja minema; - kindlasti. Ega see, et ta nüüd suhtes on ei tähenda seda, et peab kodus istuma ja kogu aja minuga veetma. Tal on oma semusid vaja, et mitte hulluks minna. Ja samuti ei tohiks ta piirata mul sõbrantsidega kohtumist.

teeb nalja ja naerab palju; - kõik oleneb ju naljast ja huumorimeelest. Ma olen VÄGA sarkastiline inimene ja tihtipeale inimesed lihtsalt ei saa sarkasmist aru. Aga hea naer on nagu trenn ja see on niisama tore.

tunneb end mugavalt igas riietuses; - kui võrrelda dresse ja peokleiti siis dressid ikka võidavad aga peokleidist ka ära ei ütleks. Riietuda tuleb vastavalt üritusele ja kui juba midagi seljas on, tuleb seda uhkusega kanda.

suudab end valmis panna kümne minutiga; - oleneb, kuhu minek? Kooli või tööle, siis küll. Pidulikumateks üritusteks valmistumine ilmselgelt nii kiiresti ei lähe.

teeb hea meelega kodus süüa;- jaaa. Kokkamine on väga põnev. Eriti huvitav uusi retsepte proovida ja pärast enda tehtut nautida. Ma olen kindlasti valmis hommikul varem ärkama, et mehele hommikusööki valmistada.

meeldib mehe sõpradele; - no see küll minu teha pole. Kui mehe parim sõber mind ikka vihkab, siis vihkab. Kindlasti pole küll sellist plaani tulevikuks, aga pigem leppida vihaga kui käituda võltsilt.

talle meeldivad mehe sõbrad; - kui nad teda halvale teele ei vii, siis küll. Kõik oleneb inimestest.

oskab rahaga mõistlikult ümber käia. - selle kategooria ma võidan ühel põhjusel - ma ei suuda poes kunagi midagi valida ja lõpuks jalutan tühjade kätega minema. Järeldus - mul lihtsalt polnud sealt poest midagi vaja. See vist ütleb kõik.

Eks igaüks saab nüüd otsustada, kui ideaalne naine ma oleksin. Ma veel enda halbade omaduste kallale ei lähe, küll aga võtan järgmisena ette ideaalse mehe.

Õige naine ei karda näppe mulda pista.

Nii, 2014.

Pole vaja detailset kirjeldust mu aastavahetusest, vaheajast vms. Pigem alustan sellega, et olen siiani pidanud kinni lubadusest - uuel aastal uue hooga. Midagi on teisiti, kuna ma ei mäleta, millal ma koolis nii väga pingutasin ning omasin pidevalt positiivset suhtumist oma tegemistesse. Külastasin esimesel koolinädalal nii nina-kõrva-kurgu kirurgi kui ka ortopeedi -head ja halvad uudised. Hea uudis, enam-vähem, on see, et ma saan juba 10.veebruaril kurgumandlite operatsioonile minna ehk ei pea kaua kannatama(19 päeva veel oodata). Ainuke negatiivne külg selle juures on see, et ma pean 7.30 seal olema nälgivana, isegi vett ei tohi tarbida.. Ortopeedi juurest sain natukene kurvemaid uudiseid - liigesevedelik liigese seespool ning liigese ja põlvekedra vahel on peaaegu kadudnud ning liigesepinnad hakkavad kuluma aga arst ei soovitanud mulle mitte midagi, millega seda ravida. Ainus, mis ta tegi, oli piiride paika seadmine ehk mida tohib vs mida ei tohi teha. Ma võin ujuda korra nädalas rahulikus tempos kilomeetri, jalgrattaga sõita ja klassikalises stiilis suusatada. Sellega ka nimekiri piidus ehk viimne lootus naasta võrkpalli juurde kadus, kui isegi jooksmine on keelatud. Pean leidma alternatiive, millele keskenduda.

Enne vaheaja algust lubasin, et hakkan raamatut kirjutama, millega olen mingil määral tegelenud. Ideid on palju aga alguse tegemine on kuidagi raske. Samuti avastasin enda jaoks joonistamise, just inimeste portreed. Väga huvitav uus kogemus. Sellega kavatsen kindlasti jätkata, vaikselt kritseldada, sest ma ei usu, et ma just eriti hea olen, aga just kõige jubedam ka pole. Joonistamisele pühendun rohkem peale operatsiooni, siis kui vaba aega on, ning on ka võimalus, et siia ilmub väike näide. Vaatab, näeb.

Ning siis lõpuks selle postituse juurde, mida ma lubasin juba eelmisel aastal. Idee tekkis sellest, et igal perekondlikul koosistumisel jõuab teema kuidagi ikka selleni, et miks mul pole meest ning miks jään tuevikus iseseisvaks naineks. Ühiselt jõudis mu perekond otsusele, et ma peaksin koostama nimekirja, miks mind valida oma unistuset naiseks ehk mida oskan/milles hea olen. Here goes nothing...

• Kohustuslikult paluti alustada sellest, et ma oskan murutraktoriga sõita ja muru niita, väga vajalik oskus
• Oskan vinget šokolaadikooki küpsetada
• Ei jää hätta söögitegemisel
• Muuhulgas oskan niidukil kuullaagreid ja rihmu vahetada
• Traktoril mootorit remontida(ehk keerata umbes nelja kruvi ja loota, et sellest on abi)
• No joke - oskan hästi leida üles asju a la issi väga organiseerimatust garaažist leida üles üheainsa klambri
• Oskan lehma lüpsta, käsitsi looulikult, sest masinad on nõrkadele
• Vasikatega maadlemine ehk nende eest hoolitsemine on kontrollitav tegevus
• Lehmade ja pool tonni kaaluvate pullidega saan hakkama ning tulen võitlusest elusalt välja
• Olen väga sarkastiline(ei kvalifitseeru vist ei oskuse ega hea omaduse alla, aga kohustuslik mainida)
• Oskan ratsutada(9 aastat kogemust)
• Oskan võrkpalli(9 aastat kirge)
• Oskan võistlustantsu(ehk nagu sugulased seda tõlgendasid - ei jää pulmavalssi tantsides hätta)
• Kohustuslikud oskused õigel naisel - koristmine ja pesu pesemine on täiesti tehtavad
• Paluti ka ära mainida, et olen omandanud põhikoolihariduse, varsti ka loodetavasti gümnaasiumihariduse 
• Oman eesmärki minna ülikooli ehk saada haritud naiseks, pole vaja karta, riiki ma valisema ei hakka
• Oman oskust ennast pidevalt vigastada aga pole hullu, olen kiire paraneja või vaikne kannataja
• Mul on kindlad väljavaated, millele jään truuks ning seetõttu võin olla väga kangekaelne
• Ma armastan loomi ning nende väärkohtlemine on minu jaoks kohutav ja valus
• Köögi-, juur- ja puuviljade kasvatamisega ei jää hätta ning ka iluaia suudan ilusana hoida
• Oskan laste eest hoolitseda ning mulle tohutult meeldivad väiksed lapsed
• Oskan parandada lauaarvutit, üritades seda 60 korda sisse lülitada ning vahepeal mõne obaduse ka andes, uskuge mind, see täitsa töötab
• Oskan käsitööd, päris arvestataval tasemel.
• Oskan puuküttega ahju kütta
• Oskan vajadusel olla vägagi veenev
• Oskan kaasa elada spordivõistlustele, isegi väga tulihingeliselt
• Olen väga võistlushimuline kuigi ma alati seda välja ei näita, ja see täiesti oleneb olukorrast, kas on hea või halb

Ma hetkel ei suuda rohkem midagi meenutada, aga mu pere arvab, et sellises stiilis kirjeldus minust annab mulle võimaluse saada omale korralik mees. Ma pigem loodan, et mina kui isiksus ja minu iseloom saavad siiski määravamaks kui see, mida ma teha oskan. Aga oskused on õigele eesti taluperenaisele kohased. Take it or leave it. Samuti, sellele postitusele peab järgnema nimekiri asjadest, mis teevad minust halva inimese ehk miks olen nii kohtutav ja vastik.. Selleni ma jõuan veel.

Tegelikult ma tahan ära mainida ära Virginia Woolfi, tema teose "Proua Dalloway" ja selle põhjal tehtud film "Tunnid". Soovitan nii raamatut lugeda kui ka filmi vaadata, sest minu meelest avasid need küll mulle midagi uut.  Just see tundide tähendus inimese elus ning kui erinev võib olla aja tähtsus. Need tunnide eraldavad inimesi, kes indiviididena kannatavad, ning neid inimesi, kes ei taha teiste kannatusi näha. Väga meeldis raamatust ja filmist välja tulnud mõte, et naised oskavad väga hästi varjata, et nende elus on midagi valesti. Nõustun selle väitega täielikult. Aga ma ei väida, et mehed ei varja oma probleeme ja muresid ning on avatud raamatud, kuid enda vaatapunktist nõustun sellega, et see, millist koormat üks naine kannab. ei pruugi teistele inimestele kunagi selgeks saada.

Lisaks mainiksin ära teema eutanaasia, mida oleme käsitlenud nii Hollandi kunstinädala kui ka filosoofia tunni raames. See on väga vastuoluline teema. Aga mina olen selle poolt, et eutanaasia legaliseeritaks, kuna kui inimene piinleb nii vaimselt kui ka füüsiliselt ning soovib lõpetada oma kannatused, siis tal peaks olema selline võimalus. Eutanaasia pole kellegi mõrvamine, kuna see annab võimaluse inimesele surra oma vabast tahtest ning väärikalt. Ma võiksin oma vaadetele tuua nii poolt- kui ka vastuargumente, ent ma ei hakka seda siin tegema, kuna ma jääkski seda tegema. Kui mina peaksin kunagi olema ravimatult haige ning seal juures täie mõistuse juures, siis ma valiks võimalusel eutanaasia, kuna ma annan sellega võimaluse teistele inimestele saada ravi ning võtan oma sugulastelt kohustuse tasuda oma üüratult kalleid haiglaarveid. Ma tean, et vaatan hetkel seda liialt materiaalsest küljest, aga mina ei tahaks kannatada ja näha, kuidas inimene, keda ma sügavalt armastan, kannatab haiguse pärast ning hääbub tasapisi. See oleks mulle suurem kannatus kui see, et inimene saab rahu ja ei pea enam piinlema.

Bye 2013, hello 2014!!

Aasta 2013 lõppeb umbes 1 tunni pärast. Õige oleks see kõik kokku võtta.
Peamised asjad, mis väärivad mainimist on:

• Inglise keele päev
• London 2013
• Suvi
• Mõmmu surm ja Diego ning Maxi koju toomine
• Töö Maximas ja töökaaslased
• Rets 2013
• 18. sünnipäev
• Valimised 2013
• Jõulud 2013

Ma tahaks tänada kõiki, kes selle aasta mulle nii eriliseks tegid, kuna 2013 oli tõeline õppimise ning uute kogemuste hankimise aasta. Suur osa sellest kuulub mu armsale klassile aga samuti on tähtsal kohal Maxima kollektiiv. Eriti tobedalt kõlab lause - pühendusin see aasta rohkem iseendale - ent see on tõsi. Ja mulle tõsiselt meeldib, et ma elasin oma moto - Don't be affraid to make mistakes, be affraid of not learning from them - järgi, mis aitas kaasa. Tegin vigu ent õppisin.
2014. Ma lubasin endale, et ma ei hakka andma lubadusi, mida ma teen, sest nagu riigikogugi, ei suudaks ma kõik täita. Aga ma tegin seda ikkagi..

1. Jõuda kooliga lõpuni
2. Saada selgust oma tuleviku suhtes
3. Pühenduda endale, eelkõige tervisele
4. Kasutada ära oma õigusi täisealisena
5. Jääda iseendaks. 
6. Saada end taas vormi kui tervisega kõik korras on.

Rohkem ma ei luba. Või vähemalt ei kirjuta siia. Sest plaane olen ma järgmiseks aastaks teinud rohkem kui küllaga ning nüüd tuleb need kõik täide viia.
Aga ma väga ei taha lõpetada, sest ma tean, et sõbrad, keda ma muidu igapäevaselt näen, lähevad oma teed. Nii läks võrkpalliga niiet ma loodan, et kooliga nii ei lähe
Aga ma olen jõuludel palju aega koos sugulastega veetnud ning pidev uurimine, millal mehele lähen, kuigi olen single lady, ning see on mulle toonud idee, milles seisneb mu järgmine blogipostitus..

Aga meenutades aastat 2013:

Ja ma loodan, et kõigil on suurepärane ja vägev aastavahetus ning et uus aasta toob palju õnne, rõõmu, rikkust, häid elamusi, uusi sõpru ja edukust jne.
Head vana lõppu ja veelgi paremat uue algust!!

Arusaamatused.

Okei, jõuluvaheaeg algab. Suurem osa noori inimesi on planeerinud panna pidu nii jõuludel kui ka uue aasta algul, kuid mina nende hulka ei kuulu. Sest esiteks, ma pole selline pidutseja tüüpi inimene ja teiseks, mulle meeldib kodus koos perega aega veeta, ning kolmandaks, ma olen liiga laisk, et ennast kokku võtta ja midagi teha. Niisiis olen ma üritanud välja mõelda, mida võiks vaheajal teha, Jah, mul on vaja lõpetada Mari jõulukink ehk säärised, mis ma talle koon ning lubasin issile prillitoos heegeldada. Kuid kui ma ennast kokkku võtan siis kulub selleks päev, maksimaalselt poolteist. Ja ma olen palju mõelnud ka tuleviku peale, ning juhuslikult tulin ma täna ideele alustada taaskord raamat kirjutamisega. Ma olen varem ka üritanud, mitmeid kordi, ent kunagi pole ma asja lõpuni viinud. Peamiselt on seisnud probleem selle taga, et lauaarvuti taga pole just kõige mugavam kirjutada, kuid nüüd ma ostsin omale sülearvuti ja meil on kodus wifi, ehk kirjutamine muutus mugavamaks. Ning kui mul igav hakkab, siis ma saan oma meelt lahutada. Ja selle mõttega seoses olen ma muutunud väga kriitiliseks kõige selle suhtes, mis ajakirjandus kirjutab. Õpetaja Kaju on mulle tõesti mõjunud, kuna ma leian nii palju valesti sõnastatud lauseid ja pealkirju, mis on tegelikult väga häiriv.
Samuti on mul viimasel ajal hinge peal üks mure, nimelt kõik see diskrimineerimine. Ja, ma mõistan, et see on halb, kui inimesed sõimavad ja solvavad üksteist, aga tegelikult tuleks ajalukku ka vaadata. Näiteks neegrite puhul sõna 'nigga' või 'nigger' on tumedanahaliste seas levinud kui nö hellitusnimi, kuid kui mõni heledama nahatooniga inimene seda kasutab siis nimetatakse seda sõimuks?? Ja samuti, miks ei kutusta seda rassiliseks diskrimineerimiseks, kui mõni tumedanahaline inimene solvab heledanahalist inimest, kutsudes teda näiteks 'kahvanäoks'? Kuhu nüüd võrdsus jääb? Või näiteks sooline võrdõiguslikkus. Kui naised või lapsed kannatavad, räägivad kõik, et küll on kurb ja halb jne aga kui keegi meest ründab, siis sellele ei pöörata praktilisel üldse tähelepanu. Sellepärast aga, et Soomes on olemas esimesed meeste varjupaigad, on mu austus selle riigi vastu kõvasti tõusnud. Sest ma saan aru, et kõik need asjad, mis maailmas toimuvad, kõik diskrimineerimised ja ebavõrdsused on halvad, aga keegi ei vaata asja kunagi väljastpoolt karpi. Kusagilt peab see kõik olema ju alguse saanud ning alati pole teod ainult ühepoolsed. Ei, ma ei väida, et probleemid tuleks maha salata või otsida süüdlasi, ma väidan, et asja tuleb vaadata nii, nagu see on ja siis vaatada asja hoopis teisest küljest. Aga ma ei taha pikalt sellel teemal arutleda, kuna mind häirib inimeste vähene suutlikus mõelda laialdaselt või mitmekülgsus.
Ning reedeses lehes oli pealkiri 'Tapjalaine võttis kuue noore inimese elud' (täpset sõnastust ei mäleta). Sellisel juhul ei saa süüdistada loodust. Mind tõsiselt häirib, kui looduskatastroofide puhul süüdistatakse loodust. Inimesed, me ise mõjutame loodust kogu selle saastaga, mida toodame ning see on looduse viis meie vastu võitlemaks. Loodus üritab ennast kaitsta. Ja mis puutub igasugustesse maanihetesse, siis neid on toimunud juba aastatuhandeid. Ja tagajärjed, see on looduse viis näitamaks meile, palju tema kannatab. Jah, see on hirmutav ja jube ja õudne aga taaskord unustavad inimesed ära tõsiasjad. Keegi ei taha kunagi tõele näkku vaadata, aga mida varem sellega alustada, seda lihtsam on aru saada, et kõik juhtub inimese enda tegude pärast. Võibolla mitte otseselt, kuid siiski. Kui midagi halba juhtub, siis tuleks kõigepealt peeglisse vaatada ja mõelda, mida sa oled viimase nädala jooksul teinud ning kuidas see su ümbrusele on mõjunud.
Sellepärast tulebki, kui just mitte iga päev, siis iga nädal võtta vähemalt korra aeg maha ja mõelda, mida ma valesti teinud olen. Kuidas see teisi inimesi või loodust mõjutab? Esmalt tuleks ennast süüdistada ja alles siis teistele kõrri hüpata.

I'm back.

Okei, mul on blogisse tulnud üle aasta pikkune paus, happens.
Nüüd on aeg alustada uuelt lehelt. Valgelt lehelt, mille mõlemad pooled on puhtad. Ei, see pole lõpp, see on algus. Ja kuigi aasta 2014 alguseni on veel aega jäänud, siis parem võtta end juba nüüd kokku, kui anda oma uusaasta-lubadus - 'olen tubli, toitun tervislikult, teen trenni jne' Oleme ausad. Seda ei juhtu.
Ma ei hakka siin pikalt heietama oma möödunud aastast, sest 1) ma ei jõuaks kõike olulist ja ebaolulist ära mainida; 2) ma kindlasti unustaks midagi ära.
Lihtsalt peamised faktid:

• Meie koer Mõmmu aka Jonny jäi suve algul väga haigeks ning me panime ta magama. Pole ime ka, ta oleks augustis 14-aastaseks saanud
• Ma käisin suvel 2 kuud Viimsi Maximas tööl. Uudne ja huvitav kogemus. Väga meeldiv kollektiiv ja kindlasti avardas mu silmaringi. 
• Võtsime omale kaks uut kutsat - Diego(kolli), minu koer, ja Max(hunt-rotveiler), Mari koer. Kuigi selline fun toimetamine tundub, siis nüüd on koerad pigem minu vastutuseks jäänud, kuna Mari käib pidevalt tööl/koolis/üritustel/peol ja tal pole aega. Ning vanemad lihtsalt ei viitsi. 
• Alustasin 12.klassi. Raske ja kerge samal ajal. Kuid väga huvitav, just kõik need võimalused ja valikud ja abi, mis meile tulevikuks pakutakse.
• Käisin töövarjupäeval. Varjutasin hobuveterinaar Triin Tohverit. Mina ja Rapla türduk, Reelika, käisime koos Tohveriga erinevates tallides ja saime teda abistada protseduuridel. 
• Sain kunagi vahepeal 18 ka täis. Olen täieõiguslik enda eest vastutav kodanik. Tähistasin perega ja see oligi kõik. Ei tahtnud sellist suurt joome-end-täis-ja-pidutseme-täie-rauaga 18. sünnipäeva. Lihtsalt rahulik istumine, selline natukene täiskasvanulikum tähistamine, vähemalt minu arust.
• Käisin kohaliku omavalitsuse valimistel ja hääletasin esimast korda elus. Hääle andisin issile, kes oli Viimsis üks kandidaatidest.
• Ning fakt, mis mind kõige rohkem muserdanud on - ma jätsin võrkpalli arstide käsul pooleli. Oma kevadel saadud õla(õlavarre pöörajalihase kõõluskätise rebend) vigastuse ravisin peaagu välja and teen endiselt füsioterapeudi poolt ette näidatud harjutusi ja sunnin Marit või emmet oma õlga kinesioteibiga teipima. Aga põlved ei anna rahu. Selle nüüdseks igapäevase valuga olen juba ära harjunud.
• Mu tervis üldiselt - olen väga palju haige olnud.. Just eriti sügisel.. Põdesin kõrvapõletikku, tavaline külmetus ning siis oli kõrva kuulmekanalis bakteriaalne põletik(väga kohutav asi, loodan, et keegi mu tuttavatest ei pea seda valu kunagi tundma, mis ma tundsin.. ja kõrv oli 2 nädalat täiesti lukus, siis hakkasin episoodiliselt alles kuulma..), sain teada, et põen kroonilist mandlipõletikku ja pean opile minema. Mis tuletab meelde, et aja nii ortopeedile kui ka LOR-arstile sain alles jaanuarisse, kuigi helistasin juba oktoobri lõpul. Ja kõige lõpuks olin vahepeal VIIS päeva hääletu. 

Kõik see on mind pannud mõtlema tuleviku üle. Mis siis tegelikult saab? Jah, mul võib üks päev kindel plaan olla ja siis järgmine päev tahaks ma nutta, teki alla peitu pugeda ja taaskord väike olla. Jube keeruline. Aga ühte ma kinnitan omale iga päev ehk mu moto:

DON'T BE AFFRAID TO MAKE MISTAKES, BE AFFRAID OF NOT LEARNING FROM THEM. 

Ja kuigi ma olen viimastel kuudel VÄGA palju vigu teinud, siis alati tuleb loota parimat.
Mul on tekkinud huvi muusika ja tantsimise vastu. Isegi uurisin trennide kohta. So far not so good ehk ei leidnud midagi. Ja mida ma olen veel avastanud, ma leian ennast pidevalt kodus olles valju häälega laulmas. Mõned kuud tagasi poleks ma julgenud ka siis kodus valju häälega laulda, kui maja tühi oleks. Ennastki olen üllatanud.
Kõik see mitte treenimine ja pidevalt haige olemine on oma jälje ka jätnud - mu söögiisu on siiani null olnud. Päeval söön mõnd puu- või juurvilja, paremal päeval söön hommikust ja isegi koolis ning õhtul sunnin ennast sööma. Kaal on langenud ja kuigi peaks selle üle rõõmustama, siis ma pigem pettun endas. Peamiseks eesmärgiks olen omale seadnud toitumise taas korda saamise, kuna see, mida ma oma tervisele teen, pole hea ning ma tean seda. Ja olen viimasel ajal üldse rohkem endale pühendunud. Leian seda enesekindlust, mida olen 18 aastat taga otsinud. Püüan enda aega niimoodi organiseerida, et uneaega oleks piisavalt ja kindlasti peab päeva mahtuma üks jalutuskäik. Suurema osa ajast toimub see õhtul umbes poole üheksa aegu, kui koertega jalutamas käin. Koolist koju tulles käin samuti koertega jalutamas/mängimas, mis, üllataval kombel, on mind heas vormis hoidnud.
Ja selle välimise muutuse peale olen ka sisimas muutunud - olen pidevalt heas tujus, teen nalja ja mis peamine, NAERAN. See aitab vägagi. Ja ma julgen oma arvamust avaldada. Nii õpetaja Kaju eesti keeles ja kirjanduses kui õpetaja Paggi filosoofias. Sellele aitab vist kaasa fakt, et ma loen palju välismaiseid (ka eesti keelseid loen, lihtsalt mitte nii palju) uudiseid ja arvamuskirju, mis mulle väga meeldivad. Avardavad silmaringi ja on niisama huvitavad.

On aeg lõpetada põdemine ja astuda elule vastu. Tulgu, mis tuleb, ükskord peab see õnn ka minu õuele saabuma.

A smile is the best thing a girl can wear.

168+ hours of silence

nojah, ma ei ole midagi kirjutanud, kuna ma pole nädala jooksul mitte midagi teinud, mis on üsnagi kurb aga siiski. me oleme emmega uuel tasemel tülitsemises... üle 144 tunni vaikimist ja meie esimene vestlus
emme: Kartulit?
mina: mkmm
jah, muidu läheb asi samas joones edasi, just perfect.. trennis pole ka käinud ema pärast, hämmastavalt lõbus. tohutult missing volleyballi nüüd. käin ringi ja masen. väga lõbus. ja jama on see, et arst kohta ei tea ikka veel midagi ja ma ainult valuvaigisti toel ringi liigungi. oh joy. kokkuvõtvalt on mul hetkel kohutavalt lõbus elu ja aina paremaks läheb. sitaks tahan kooli ära saada.
aga muidu oli täna massive torm, haige tuul ja välk ja pauk ja padukas. sitaks kartsin, sest ma pooldan inimesi kes väidavad - don't mess with Mother Nature. ja selline tunne, et kohe läheb uuesti lahti.. ohgod... ja kui välku lööb ja müristab siis mina kobin teki alla ja kardan, ausalt ka. sellest ajas kui välk lõi puusse kui ma mingi viiene olin, sellest ajas I do not mess with that stuff. ja muidu on tore.

need pildid on lihtsalt haiged..  http://cosmicconvergence.org/?p=1109

why do you even care??

laupäeval koristasin kuuri vanapaberist puhtaks ja sellega ka asi piirdus..
ööl vastu pühapäeva mõnusalt 11 ja pool tundi und.. ülimalt hea
pühapäev lebos
täna samuti lebos, veits koristasin ja siis major tülid kõigiga. jube tore on kodus olla, lihtsalt hämmastav.. ja ma avastasin, et mul pole ükski raamat loetud nendest mida me lugema pidime.. ma isegi ei tea kas mul on see nimekiri alles... kill me....
ja ma arvan, et homme jätan trenni vahele vist, igaks juhuks, põlv üsnagi tapab... aga vaatab...