See I ain't never seen the stars this close

oehh.. võistlustelt siis kohta ei tulnud..  nalja ja rõõmu oli ka palju... kuidas me tuulega poes käisime ja läti poisid meid lumega loopisid, ja kui tuule mängule jooksis, kuidas mind jälitati.. ja riietusruumis sai sitaks nalja.. ja see kuidas me kalev poistele närvi käisime, et tähe poisid võidaks.. ja kuidas ma üksinda võrule või tatsile või pärnule kaasa elasin - palju imelikke pilkke ja armsaid naeratusi.. aga mängud olid siiski ägedad.. palju pingutust ja higi ja pisaraid.. aga see oli kõik seda väärt.... enamvähem.. paljud asjad jäid hinge närima siiski.. eriti see, et ma lõin meie viimase võimaluse viiendaks tulla blokki, ehk ma keerasin kõigile sitta.. ma ei lase sellel minna lihtsalt.. ma kardan minna lööma esimese väljaku redelite pool oleva platsi kahe pealt.. sest ma kardan et ma teen seda sama uuesti... 


täna siis koolis
mata oli suht vahelduv - kord naljakas ja siis mõtlik..
keemias mõtlesin sitaks
ühiskonnas olin veelgirohkem mõttemaailmas
füsas siiski pingutasin rühmatöö pärast
ajaloos ma ei süvenenud üldse filmi.. lihtsalt mõtlesin kogu aja..
bios tegin tk ära ja ülejäänud aja üritasin töösse süveneda, aga mõte läks siiski vahepeal kaduma ja sinnapaika see töö ka jäi


siis oli hull teema, kas minna mängule või mitte.. läksin ikka. suht keerasin sitta seal. pingil istudes mõtlesin ma tõsiselt - kas mul on üldse mõtet võrkpalli mängida? siis katsi ja meeli ja brituga linna.. terminalis siis naistega ja bussis brituga.. viimasel ajal räägime kahekesi bussis ülipalju jutte..  


ma reaalselt olen alati kuulaja pool. alati. ja ma annan nõu. ja ma reaalselt kardan, et see kõik, mis mu õlul on, on liiga palju.. et ma mõtlen üle.. ja teen liialt vigu. ma ausalt tahaks ühte päeva täiesti üksi veeta, et ma saaks oma pea selgeks mõelda. ja ausalt ka, ma võtan vist britu pakkumise vastu ja veedan lihtsalt ühe päeva täiesti üksi tema juures, et kõigest eemale saada. lihtsalt ei taha enam..