täna siis, hommikul kõik tavaline+pakkisin merchi kooki sisse... oeh, jubeoli...
mata-nii ja naa
keemia-unduskilt saab alati huvitavaid soovitusi
ühis-no kohe mitte ei viitsi seal tunnis käia
füsa-suht tavaline, nagu ikka
aja- rääkisime, pool juttu läks kaduma aga suva
bio- berry-may'ga mõtlesime geniaalse võrrand välja (Y)
musa-laulsime seda "Mu süda...." ja siis ooperi töö.
siis toidus kohtasin mammut. vahva. siis läksime bussile. Kodus ja stuffi. vatasin telekat sõin - tavaline noh. siis mumpškinite juurde. kõigepealt mõmm, siis illi ja muud karvased. ja siis pisikesed. ja siis panime lammastele kõrvamärke (Y) ärge prrovige kodus järgi... no jubeeeeeee. aga õnneks neil polnud valus.. siis veel natuke pisikestega ja siis mõmmuga taaskord.
siis tuppa - telekas, arvuti söök. muudjura jnejnejne..
ma täna avastasin.. õigemini ma avastan iga päev üha rohkem, kui väga ma tahan põllumajandust õppima minna. Mul on see geen juba vanematelet päritud - see karmus ja samas see õrnus, mida vaja läheb. Lihtsalt ei taha muud teha, kui seda mis ma nädalavahetustel ja trennivabadel õhtutel teen - ma näen nednega vaeva. Ma õpatan neid ja nad saavad aru. JA neid on raskem mõista, kuna nad ei saa rääkida, aga mis siis. See teebki selle eriliseks. Sest siis on sul vaja kannatust ja rahu ja kainet mõistust. Ja iga kord, kui ma pean üle elama midagi jubedat/raske, saan ma tugevamaks. Ma saan aru, mis on väärt pingutust.. Kasvõi see, kuidas me suvel emma pärast pingutasime. Kuidas ma tal minna ei lasknud. Ja nüüd see, kuidas ma iga päev mõtlen sellele, mida saaks teha, et nende elu jälle parem ja ohtum oleks. Kuidas neid aidata, et nad ei peaks nii palju pingutama. JA see rõõm nende lollustest ja nendest pisikestest, see on üürat. Igavene. JA see on asendamatu. Ning ükstapuha, kui kuri sa nende peale oled, teevad nad ikka asja heaks ja panevad su taas rõõmustama. Nad on ja jäävad alati sinuga. Mälestustesse.
ma tahan seda.. seda puhkust ja rahu ja vaikust ja soojust ja päikest ja ilu.
this is something that makes waiting worth it..
No comments:
Post a Comment