täna oli huvitav:
mata-booring
keemia-hmm, kahtlane
ühis-töö oli kerge
füsa-ei teinud jälle mitte paskagi
aja-saksa keele propaganda
bio-ootasin pool tundi kui carolin tegi oma seda kt'd ja siis võrkavõistlustele
suht koba panime seal aga siiski võitsime ja saime edasi..
tulin koju ja stuffi. sõin. no tavaline värk
Kuidagi raske on mõelda, et see on läbi. Jee nii pikk teekond on lõpul ja ükstapuha kui väga tahaks taas seda rada käia, pole see võimalik. Sa ei saa isegi enam olla kõrvaltvaataja, vaid lihtsalt meenutaja, kellegi mälestus... See on mälestusterada, hetk minevikust, millele sa mõttes teed linnukese taha ja siis jätkad kõndimist. Aeg-ajalt piilud tagasi, kuid vaid viivuks ja siis pöörad pea kiiruga tagasi. Sa tahaks veel ja veel tagasi vaadata, kuid see pole võimalik, kuna ees on midagi muud, mis keelab sul tagasi vaatamast. Kuid see, mis sind minevikus mäletab on midagi erilist, sest see on see, kes sa kunagi olid, südames.See, kes sa oled tõeliselt ja ausalt on maha jäänud. Ta oli see vaba ja aus ja süütu laps, kes ei osanud karta seda muutust, mis kaasnes täiskasvanuks saamisega. Kuid samas see laps, ta oli elurõõmus ja õnnelik, kuna ta ei osanud karta. Ta ei osanud karta seda õelus ja kurjust mis tema pihta hakkab tulema. Kuna ta oli lihtsalt laps. Ja see, mis teda oota, kui ta vanemaks sai, see oli julm. See valu, millega ta pidi tpime tulema, oli midagi, mis tükk tüki haaval lõhkus tema südant. Löök löögi järel suruti teda allapoole. Torge torke järele lõhuti tema unistusi. Ja kui varem suutis ta iga kord vaadata asjast mööda ja selle vastu võidelda, siis enam mitte. Mida rohkem neid torkeid tuli, seda rohkem kadus tema elutahe. Ja enam tal pole seda jõudu võidelda. Tal pole seda tahet iga päev ärgata. Tal pole enam südant, sest täiskasvanuks saamisega rebiti see talt südamest välja. Ja nüüd on vaid lootus, et ei tule seda päeva, kui ta elutahe lõpuks kaob ja enam pole midagi oodata. Pole ühtki lootust, ootust, unistust. Ühtegi tahet. Ühtegi soovi. Isegi mitte ühtegi palvet. On vaid see külm süda, mille tuksed tasapisi lõppema hakkavad, kuigi selleks pole veel õige aeg....
Want to hold my breathe and hope that I run out of air..
midagi rõõmsat - ilusasti väljakukkunud portreepilt.

No comments:
Post a Comment