R.I.P

täna käisin jälle ratsutamas. vahva oli. maiteagi mida sellest kirjutada.. sai megalt kihutatud ja värkki.. üksi oleks siiski parem olnud agapohh.. ja hüpekat ei saanud ka teha, pettunud..
pmst jah, homme veel puhata ja värkki, liisuga vist terve päeva ja siis ongi kõik. saab läbi see suvi...
ma ei oska midagi kirjutada selle kohta, on olnud häid hetki ja ka halbu. palju naeru ja nalja, häid hetki ja mälestusi. Samas ka mõned tülid ja pisarad.. Kuid enamus ajast on asi muutunud.. Või pigem olen ma ennast muutnud selle suve ja laagriga. Vähemalt enda meelest ma pingutan ja tahan rohkem. Ma pole veel selline mängija et mul oleks koguaeg kõik ok, aga ma suudan ennast kokku võtta ja pingutada. See sportlik viha mida prass minust tahab hakkab vaikselt tulema.. Mul on veel pikk tee minna, aga üks suur samm on tehtud. JA mul on nii suva kui mu jutt tundub tobe ja mõtetu ja lääge. MA usun seda juttu ja sellepärast olen ma sellega rahul. Sest sellepärast et see mulle sobib on mul teistest pohh. My life. My decision.