we'll do it all

täna terve päev on olnud selline happy ja suvelõpunautimine.. õhtupoole mängisin liisuga veidike ja siis ta ei tahtnud pärast koju minna kuna ma olin oma kodus ju ja siis ta oleks pidanud ilma minuta olema.. armas. muidu selline tavaline rutiinne päev, töö ja puhkus.. 


kui ma õhtul, poole kümne paiku, õue tööle läksin, pani see üksinda jalutamine mind taaskord nendest asjadest mõtlema... mis saab tulevikus?? ma olen nüüd gümnaasiumis. mul on kohekohe vaja teha valik millele ma enda elu pühendan. ja nüüd muutub see millegipärast raskeks. ma olen terve elu olnud see julgem tütar, tegelenud loomadega ja näidanud eeskuju pühendumisel. Sellepärast ongi mulle automaatselt määratud roll loomadele.. Ja enne tänast ma sellele ei mõelnud, aga nüüd küll. Kuna ma pole kindel, et kas see on ikka see mida ma tahan? Kas see on see millele ma oma terve elu pühendada tahan? sest kui ma juba selle otsuse teen siis pole enam tagasipöördumist. Pole muutust. Siis on kõik kindel ja paigas. Aga ma ei taha elada terve elu teadmisega et see pole mu tõeline kutsumus.. JA millegipärast tõmbavad mind niiipaljud asjad, et otsustamine muutub raskeks. Ma üritan välja sorteerida kõike seda mis oleks loogiline ja õige. Kuid millegipärast jäi mu süda kripeldama selle koha peal, kus ma otsustasin õppida vanemate tahte ja meelehea pärast...

If I lay here, would you lie with me and just forget the world?