Déja vu...

täna oli nii pask päev, midagi ei tulnud välja kuna ma olen haige. Homme saan ajaloo oma ka raudselt kahe. Yay, positiivne. Ülikaua olen arvutis olnud ja mida ma teen - mängin rallimänge, suht huvitav.  Enne seda oli õues ja mängisin Mõmmuga ja siis tegin pilte ja siis sõin. Nüüd pean veel ajaloo üle vaatama, siis pessu ja siis magama. Ja ma feilisin täiega, tahtsin pool kuus õue minna aga ma jäin magama, niiet eriti ei tulnud välja.. Mingi kuus läbi jõudsin alles õue. Ja ma oles suht peatakananagu, ma ei saa mittemillestki aru. Jube, jube, jube. Tahaks terveks saada juba, siis ei peaks enam sellist tunnet olema koguaeg. Ja siis ei peaks mingi terve tund köhima või üritama mitte köhida, niiet jah. Haige on päris tore olla. Ja oleks suht hüppeliigest vigastanud, kuna mõmmu mingi auk oli elusügavaks muutund, üleöö, ja siis ma astusin sinna äärele ja siis auku kuidagi nii, et jalg polnud tallaga, vaid küljega. Ülivalus oli. Aga siis ma piinlesin valus veidike ja siis proovisin sellest mitte mõelda.

Ma ei lähe homme trenni, suht sucks. Tahaks minna, aga ma ei suudaks trenni teha, kui ma koguaeg köhin. Siis mingi ajalöös on töö. Venkus pean ma essa tunni ajal jutustama. Ma ei kujuta ette mis hinde ma vihiku eest saan, sest ma kirjutasin sinna sellist jura, et jube. Raudselt saan mingi kolme... Siis on veel aktus, yay, ma tõsisielt viitsin seal istuda tervelt tunni. Mmm, kehkas mingi teeme midagi.. tahaks jalkat..... JA ülejäänu on pointless, sest ma ei mäleta lihtsalt, mis homme veel toimub.

SÜNNANI ON VIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIISSSSSSSSS PÄEVA VEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEELLLLLLLLLLLLLLLL!!!!!!!!!!!!!!!!!
 Ma ei jõua oodata enam, see on niii kaugel lihtsalt!!!!!!!!!!

 

 

It's so déja vu.

Now can I get an encore, do you want more?

Oli tormine öö ..
Väike tüdruk kõndis rannal, ja korjas liivalt meritähti, kes olid tänu tormile veest välja lennanud. Mööda juhtus jalutama üks keskealine mees, kes vaatas tüdrukut imeliku pilguga.
“Mis sa neist korjad, nagunii sa kõiki päästa ei suuda !”
Tüdruk võttis kätte veel ühe meritähe, viskas ta merre ja lausus : “Aga selle meritähe ma just päästsin."

Täna oli kõik hea. Ma naersin ennast segaseks vahepeal. Ja siis köhisin ennast segaseks. Suht jah. Ma armastan kirjanuds, no nii hullult et ei kujuta kohe ette. Kohe rõõmuga tegin seal kaks tundi järjest tööd. Tegelt, sain 5+, niiet pole kurta. Keemia oli üliheaaaa! Ma oskan keemiat. Esimest korda elus nagu. JA  ma sain keemia tk 5!!! Suht megaheaaaaaaaaaa!!!! Geos teised kordasid, me saaraga tegime seal numbrimängu, üliheaaaaa!! Inkas tegit poisid presentatsioone, ja siis õpetaja ütles hinded - ma sain 5- ja 5!!!!!!!!!!!!!!! eluheaaa!!!! Matas ma ei teinud midagi, polnud viitsimist lihtsalt. Mirjam suht vihkas mind selle pärast vist... juhtub. Arvutis oli töö ja ma sain aru, et ma olen õpsi lemmiklaps ikka noh. Mulle sobib vägagi. JA siis klassijuss e. soome ajalehe jaoks need mingi šoppamiskohade, söögikohtade, muusikakohtade, mängukohtade ja vaatamisväärsususte ütlemine.. Pmst pidime neid talle ütlema lihtsalt - ma üritasin seal saarat killida kergelt, ei tulnud välja noh.. Omasin ta ära plaksumängus ja siis ülejäänud aja me naersime millegi üle. Suht fun. Ostsin süüa ja trenni. Trennis läks mulle täiega hästi, eriti servivastuvõtt, no tuli välja täna lihtsalt. Hea meeleke oli kohe... Ja siis kodus jõin kakaod, mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm, nämmmmmmmm. Üliheaaaaaaaaaa!!!!!!!!

Kõik mis toimub on sinu seatud, mõeldud ja tehtud. Midagi pole selleks tehtud, et sul oleks halb, alati on kõik selle jaoks et sul ikka hea oleks.Ma ei taha vastu vaielda sellele enam. Midagi ju muuta niikuinii ei saa. Kõik on just nii okei, nagu see on. Saab paremaks, saab halvemaks, aga samasuguseks ei saa enam kunagi.

KUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUS VEEEEEEEEEEEEEEEEEELLLLLLLLL!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, ootan, nagu sitaks ootan lihtsalt juba!!!

 

<3

I'll take you down the only road I've ever been down

Suht positiivne, mitte paskagi ei saa tehtud, no ei tule välja lihtsalt. Pole vahepeal enam tuju ka üldse. Lihtsalt, pole rõõmus ega kurb, lihtsalt emotsioonitu tunne on. Tahaks nagu muuta seda. Tahaks naerda jälle. Tahaks midagi rõõmsat ka ellu vahepeal. Ega ma ei saa ju siis ka rõõmus olla kui kõik on ümber mase.

Appi, see nädal on nii raske, mingi megalt töid lihtsalt.... jubee. Ja siis mul pole õrna aimugi, mis nädalavahetusest saab. Tahaks aga ei taha ka. Ma ei viitsi isegi kurta enam... haige lihtsalt. ****** sügismasendus noh!!!!

Guess what bitches, mul on nädala pärast sünna, nagu beat that!!! Uskumatu, aga viisteist tuleb ära lõpuks. Üliheaaaa!! Kinda made my day nagu! Aga ma pean ikka korralikult käituma, kui ma tahan kõike seda saada, mida ma tahan, niiet for the next week I will be good. Tahan juba järgmist nädalat, usute? Sitaks tahan nagu!! Uskumatum aga ma tean täpselt, mida ma teatud inimestelt ootan selle päeva suhtes ja kutid parem tehke seda mida ma tahan, or else.... I can be mean and evil when I want.

Ok, enjoy this week, during which you will start hating me.
(L)

ioouuu.

No pole minu päev lihtsalt.

Loved Viljandi. Ülihead mängud( üks unustatud ), juuste värvimine, pildid, appi, kõik lihtsalt. Meeldis.

Unistused on midagi, mis meid kõiki petavad.

Kõik ümberringi on muutunud kurvaks ja masendavaks. Vahet pole kui õnnelik ma üritan olla, ikka on keegi või miski, mis minu tuju jälle nulli viib. Miks ei võiks inimesed natukenegi positiivsemad olla. Koguaeg koolis kõik käivad mornilt ringi, vahepeal tehakse mõni nali jälle ja siis muutub kõik jälle kurvaks. Meenuvad jälle need kõik halvad ajad. Kõik need halvad mälestused ja teod. Mulle see ei meeldi. Ma ei taha enam.

Vihkan....

... kahepalgelisi inimesi. 
... inimesi, kes end teistest paremaks peavad. 
... inimesi kes teisi valju häälega arvustavad/kommenteerivad. 
... ülbust. 
... egoisimi. 
... valetamist. 
... mõnitamist. 
... narrimist. 
... kaklemist. 
... vägivalda. 
... inimesi, kes ennast väga tähtsateks peavad. 
... pimedas toas üksi olemist. 
... kurjust. 
... õelust. 
... sildistamist. 
... omastamist. 
... liigset julgust. 
... kartust. 
... üksilust. 
... kurbust. 
... auahnust. 
... mõtetuid kodutöid. 
... surma. 
... liigset eneseuhkust. 
... spämmereid. 
... ideaale. 
... kordamist. 
... vigastusi. 
... igatsust.
... varjast ärkamist.
... nii paljut, et seda sõnadesse panna oleks raske.

Homset ei taha - mäng on, aga käsi teeb endiselt haiget. Ei taha reedet ega laupäeva - võistlused. Ülipask päev oli täna, lihtsalt ei taha sellest isegi kirjutada. Masendav.

Right here together.

The looks, we got 'em

The moves we got 'em

The style we got it

We gonna tear it down

The love we got it

The crowd we own it

Tonight we run it

We gonna tear it down

Ausalt, jumala viskavad üle need inimesed, kes üks hetk on sõbrad ja siis keeravad sulle sitta. Kui ma sulle ei meeldi, siis sa ei pea ju minuga üldse rääkima. Tõsiselt jubedad inimesed lihtsalt. Ma vihkan kahepalgelisi inimesi. Kõik nende juures häirib mind. Ja kui kellelegi tundus, et ma teda preagu mainisin, siis mul suva. Ütle mulle näkku, mis arvad ja kõnni minema. Muud pole vaja. Ma lihtsalt vajan hetkel ausust. Seda reealsust, mis mind maailma tagasi tooks. 

Teele Treiberg - Tüdruk, sa oled alati olemas. Me oleme kahekesi msn'is lounerid, kuna kõik meid blokivad. Me oleme mõlemad sõpradeta.

Sa oled: sõbralik, aus, vaimukas, kena, südamlik, ükskõikne, lapsik, brünett, pikk, peenike, tark, erinev, mõistev, ja kõike seda veel, mida sõnadesse lihtsalt panna ei saa. Sa tead, mida ma mõtlen, sest sa mõtled sama. Sa oskad lohutada, kurta, klatšida, lollitada. Me saame tõsist juttu rääkida, sa tead, millal peab tõsine olema ja oskama kuulata. Samas aga oskad sa minuga koos totakaid nalju teha, nii et me mõlemad naerame kõhud kõveras põrandal maas. Kui sul on mure, julged sa minuga rääkida ja sama julgen ka mina teha. Sa kuulad ma alati ära. Ja kui sul mulle midagi vaja rääkida on, lubasid sa mind maapõhjast ka ülesse otsida. Seda sa ei pea tegema, ma olen alati olemas. 53365102 - see on number, millele sa võid iga kell helistada. JA ma tean, et ka sulle saab iga kell helistada. Või siis sõnumi saata. Sa oled esimene inimene, kellel on mu sünnipäev olnud meeles nii, et sa mulle kell kaheksa õnnesoovidega helistad.Ja kuigi see on nii väike asi, tähendab see niiiiiiii palju. 

Tüdruk, ilma sinuta poleks ka mind. Sa oled pool elu minuga koos olnud ja sinuga koos olen ma muutunud. Sa oled kõigest kõigem. Sa oled alati Teele - ja muud polegi vaja, sest see kes sa oled on ideaalne, just see kes sa olema pead ning muud sinult tahta oleks liig. Lihtsalt liig. 

Teele Treiberg (L)

Lahkudes kaotad sa minu, mina ei kaota sind.

Kuidas ta mulle ikka veel meeldib? Appi, ta peab ära minema, siis ta ei meeldi mulle enam. Üldse selline kahtlane värk on see kõik.

Sa vaatad tagasi. Sama teen ka mina. Pilgud, mis kohtuvad ei märka üksteist. Sinul jagub silmi vaid minust mööda vaatamiseks, aga mina vaatan sind. Sa sulged hetkeks silmad ja siis pöörad pilgu minule. Jälgin pingsalt iga su liigutust, et ma saaks sinust veel võimalikult palju mälestusi. Su pilk, mis hetk tagasi oli hajameelne, keskendub nüüd vaid ainult mulle. Vaatan vastu ja muigan enda ette. Ja nii me terve vahetunni pilke vahetame. Sa vaatad minu poole ja siis hakkad liikuma. Jõuad paar sammu teha, kui kõlab tunnikell ja meie teed lähevad lahku. Pingsalt ootan järgmist vahetundi, kuid pettukusega näed, et oled juba läinud. Mul pole aimugi, kuhu. Üritan mööda koolimaja ringi jalutades sind leida, kuid sealt kus sind leida loodan, sind pole. Ka sina liigud koolimaja peal ringi. Mitte üksi vaid sõpradega. Pilk maha suunatud hakkan samme tagasi oma klassi poole kõndima. Nurga peal põrkan aga kellegagi kokku. Tõstan pilgu, ja seal sa oledki! Ma ei pidanud sind otsima, kuna sa leidsid mind ise ülesse. Mõlemad vabandame. Enne kui sa oma sõpradele järgi ruttad, ütled veel: "Naerata, päiksekiir! Sa oled igas päevas kellegi päike!" Pööran silmad sinu silmadele ja naeratan selle naeratuse vaid sulle. Tean, et see on vale, aga sa oled alati siin olemas, ja sind vältida on võimatu.


Ma olen erinev. Ma olen see kes ma olen, sellepärast, et ma tahan. Kui tahan on mul halb tuju. Kui aga tahan on hea. Mulle ei pea meeldima see sama, mis sulle. Ma võin olla erinev. Sul pole õigus mulle seda keelata. Kui ma sulle ei meeldi, ütle seda mulle otse, mitte ära räägi mind taga. Ma nutan. Ma naeran. Ma lollitan. Ma masen. Kõik see ja veel paljutki muud, see olengi mina. Kui ma sulle ei meeldi, kõnni minema ja ära tagasi ei vaata. Mina ei vaata sulle järgi. See, et sa minema kõndisid on sinu kaotus, mitte minu.

Always in my heart.

i'm a fool

krt, kui nii pasad ilmad on siis ma ei saagi laupäev minna. See ei ole võimalik lihtsalt!! Täiega loodan, et ilus ilm on. Mul on juba kõik välja mõeldud, kuidas ma talle midagi ütlen ja nii, suht, jah.

käsi endiselt valutab. trennis ka ei käinud täna, suht nõme.

I guess I’m just a sucker for love

I'm afraid, what happens if I was wrong?

Miks ma alati pean ütlema julgelt sõpradele tõde, kui ma tean, et see pole see mida nad kuulda tahavad. Ma pean alati ütlema ikka seda, mis neid sisimas olemas on, kuid nad seda endale tunnistada ei taha.




Rõõmsad inimesed on nagu päikesesära, nad teevad õnnelikuks kõik enda ümber.  See tsitaat on kuidagi sobiv selle kõige kohta, mis viimasel ajal toimub. Lihtsalt, naerata.

Jee, trenn oli mingi suht ok, aga ma suutsin end vigastada, tüüpiline mina. Nüüd parem käsi küünarnukist allapoole paistes ja valus. Aga peale selle suutsin ma trennis tuju ülal hoida.


Appi, ma ei saa temast üle. Kogueg kui ma teda näen, jään vaatama. Ta naeratus on lihtsalt nii imekena. Ta ise on ka mingi megakena. Ja ta lubas, et ta tuleb laupäeval!!!! Usute, et mu maailm muutus just tuhat korda paremaks?! Lihtsalt niiväga ootan nüüd. Lihtsalt mõte sellest, et tund aega oleme ainult meie kahekesi koos on hirmuäratavalt hea. Nagu, appppppiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Ja ta ütles, et ma tulen kindlalt, ma ei veaks sind alt. Apppinooooh!! Suren laua alla ära kohe!! Laupäev peab oleme ilus ilm, ja ma lähen sinna kohale lihtsalt. Vahetpole mis vanemad ütlevad, ma lähen!!!!!!!!!!!!

I guess I’m just a sucker for love!

Korjasin ploome.

Mmm, laupäev oli mõtetu, jama ilm oli. Pühapäev, sõin hommikul, siis korjasin ploome ja ajasin neid haklihamasinast läbi, siis panin ratsutamisriided selga. Võtsin õunad ja panin pudelid täis ja siis läksin sinna. Seal tegin Funtaga ühe tiiru ja siis panin ta ära, kuna tal oli jalg haige. Amandaga seekord minek. Appi, kuidas ta viilida võib. Jurasin temaga, aga sõita sain vähemalt. Siis leppisin aja uuesti kokku ja sõitsin koju. Kodus pidin ilusaid ploome valima, siis panin pesu kuivama, andsin Mõmmule tennisepalli ja mängisin tema, tõmblesin toas, mängisin veel Mõmmuga, vaatasin Vormelit vanematega, käisin Mõmmuga jalutamas, siis andsin talle meie vana võrkapalli, mängisin temaga, vaatasin salvestuselt võrkat, otsisin võrkapalli Mõmmuga, kuna Mari ütles et see on kadunud, tuli välja et t aoli selle maha matnud, korra tuppa, käisin veel õues Mõmmikuga mängimas. Tuju läks kurvaks jälle, Miki tuli meelde, aga siis ma mängisin Mõmmuga ja ta lihtsalt tegi mu tuju jälle heaks. Vaatasin võrka lõpuni, nillisin veel õues ja toas, käisin pesus, sõin, aitasin emmel Kitile ussirohtu anda - väga raske oli. Punusin patsi endale, emme pani seljale kreemi ja siis läksingi magama.

Täna, suhtboorigng oli, keerasin kogemata Mirjamile sitta, ei plaaninud seda teha, ausalt. Bios oli töö, muud suht polnudki. Kodus jälle mängisin Mõmmuga ja ns.

Love me, Love me
Say that you love me
Fool me, Fool me
Oh how you do me
kiss me , kiss me
say that u miss me
tell me what i wanna hear
tell me you love me.

 

 

 Taavi Peetre

5.juuli.1983 - 11.september.2010

It's all good.

Ülihea päev oli täna. Lihtsalt hea tuju oli kogueag. Trennis ka kolmapäeval oli mingi elupask tuju, täna ma pingutasin täiega ja naeratasin koguaeg. Ülimeeldis trenn. Mäng ja löögid ja blokid ja kõik meeldis lihtsalt. Lihtsalt täiega meeldis. Ja kui pekki läks, siis ma mõtlesin, et suva, järgmine kord läheb paremini ja naeratasin edasi. 




Elu on liiga väärtuslik, et seda väikestele asjadele raisata - Teele Treiberg.

It all changed....

Tänasega muutus kõik. Peale seda kepikõndi on mul taas energiat. Mul on uus mõtlemine. Mul on uus suhtumine. Kõik muutus. Ma küll igatsen endiselt Mikit, kuid ma liigun tasapisi edasi. Ma rõõmustan rohkem, isegi kui pole enam millegi üle rõõmustada. Ma lähen trenni täiesti uue suhtumisega. Nüüdsest ei ütle ma enam iga asja peale, et ma ei saa. Vaid mõtlen hoopis, mis ma järgmine kord teisiti teen. Ma saan paremini. Kõik on minus endas kinni. Kogu see suhtumine on minus kinni. Kui ma muudan ennast, muutub ka kõik minu ümber.

Ta oli keegi eriline.

Raske on, kõikk on raske. Pingutan nii väga, et seda kõike endas hoida, et mitte tunnis lootusetult jutujärge kaotada, või et trennis mitte nutma puhkeda. Liiga raske on kõige sellega korraga tegeleda. Raske on kogueag nägu naerul hoida ja olla selline, nagu midagi pole valesti. Kõik on valesti. Kõik, mis ma teen või mis mulle tehakse on vale. Kui suudan selle hetkeks unustada, siis on kõik hea, aga siis tuleb see kõik jälle meelde ja tuju läheb taas nulli. Aga ma otsustasin, et kõik mis ma teen on nüüdsest tema nimel. Ma lõpetan 9.klassi heade hinnetega, õpin taaskord võrkpalli mängima, saan ratsutamise selgeks ja mis kõige tähtsam - ma annan endale lõpuks andeks selle pärast, mis temaga juhtus. Sest kui mina endale andeks annan, annab ka tema, kus iganes ta ka preagu ei oleks, mulle mu teo andeks. Kuigi ta vist tegi juba seda, sest ta pilgus oli seda 16.08 näha. Ta ei mõitnud mind hukka, kuigi ma ise seda tegin. Ma ise ei suuda endale andestada, ma ei suuda uskuda, et teda pole enam. Tahaks sellest unenäost juba ülesse ärgata, või aega tagasi keerata, et ta ikka veel siin oleks.  Kaotasin parima sõbra, kes oli alati olemas. Ta ei öelnud kuigi paljut, kuid ütles sellega nii palju, et teda  ei suuda enam keegi asendada. Ta oli üks ja ainus. Ta oli eriline. Ta oli imeline.




Ta oli ja on igavest minu tibu - Miki.

Beginnings are scary. Endings are usually sad, but it's the middle that counts the most.

Every night in my dreams, I see you.

Ma ei hakka oma päevast kirjutama, kuna kõik oli niiiii pointless. Avastasin, et täiega paljud inimesed on muutunud, või olen ma muutunud. Igatahes ma ei suhtle enam ülipaljudega lihtsalt. Kõik ignoreerivad mind, ja kui ma üritan vestlust alustada, siis kohe mingi ja-jah ja kõnnitakse minema. Ja kui mul siis pask tuju on, siis kõik kohe, miks nii halb tuju? Räägi, hakkab parem.. Käige *****!!!! Miks ma pean rääkima, kui sa minuga enam ei räägi. Ja muidugi kõik mis ma ütlen, on vale. Kui sulle ei sobi, siis ütle välja või mine minema, selline ma olen ja sinu pärast ma ei pea ennast muutma, kui sa mulle vastu ei tule, ja pole nõus ennast muutma, kasvõi veidikene. Kõiges ei ole mina süüdi, saa aru et ka sina oled süüdi. Sul pole õigust kogu süüd minu kaela ajada. Mis ma pean siis ütlema, jah ma olen kõiges süüdi, anna andeks. Loodan, et sa ei solvu. See pole loogiline enam.

Ja, mmm, me ei taha enam trenni minna kuna ma vigastasin ennast järjekordeselt ja ma ei oska võrkpalli mängida enam, kõik oskused on kadunud lihtsalt. Jubejubejube.  Annaks alla lihtsalt võrkpallis. Pole mõtet jätkata, kui ma mingi elukoba olen.  Okei, mul lihtsalt vaja vinguda praegu. Sellinemase on. Oehh. Siis, neljapäev on spordipäev, ütlesin issile et ma lähen kepikõndi tegema, kohe sain õiendada, et miks ma ei jookse. Jookse ise kui sa niiväga tahad. No ma ei saa aru, kõigile jään ette koguaeg. 

Being defeated is often a temporary condition. Giving up is what makes it permanent.

A real friend is one who walks in when the rest of the world walks out.

 

 

 

Haigeee...

Quando sono solo
Sogno allorizzonte
E mancan le parole
Si lo so che non c? luce
In una stanza
Quando manca il sole
Se non ci sei tu con me, con me.
Su le finestre
Mostra a tutti il mio cuore
Che hai acceso
Chiudi dentro me
La luce che
Hai incontrato per strada

Time to say goodbye
Paesi che non ho mai
Veduto e vissuto con te
Adesso si li vivro.
Con te partiro
Su navi per mari
Che io lo so
No no non esistono piu
Its time to say goodbye.

Quando sei lontana
Sogno allorizzonte
E mancan le parole
E io si lo so
Che sei con me con me
Tu mia luna tu sei qui con me
Mio sole tu sei qui con me
Con me con me con me

Time to say goodbye
Paesi che non ho mai
Veduto e vissuto con te
Adesso si li vivro.
Con te partiro
Su navi per mari
Che io lo so
No no non esistono piu
Con te io li rivivro.
Con te partiro
Su navi per mari
Che io lo so
No no non esistono piu
Con te io li rivivro.
Con te partiro
Io con te.

Ahhoiiii madrused. Appi, maolenhaige. Krt, oleks kohe pidanud aru saama, kui ma tõmblesin et peale seda haigeks jään. Nv oli suhtmasendav  - käisin ratsutamas, seal oli mingi jama, Funts veits jamas, muidu oli sõit ok. Mmm, aintsin hobustele õunu, võtsin funtsil valjad ära kuna Ella juba sadula oli ära võtnud ja siis rääkisin pikalt andresega, leppisime lõpuks talvise aja kokku ja ma hakkasin koju minema. Rattasõit pole kunagi nii raske olnud, jubeeeee. Jõudsin koju, sõin õunakooki, rääkisin issiga, vaatasime netti kora, helistasime varjupaika ja siis mida ma teada sain - kui ma koera tahan peame me kuus sotti maksma pluss mingit koeratoitu veel sinna ostma ja annetama. Issand jumal!! Kui me Miki võtsime oli küll see värk tasuta. Nüüd maksa mingi elupalju selle eest et koer võtta. Ja veel toit. Ja annetus. Sõimaks neid veits, aga ma lihtsalt ei viitsi. Siis vaatasin telekat, käisin mõmmuga, nillisin õues mingi 2 sekundit ja siis ruttu tuppa. Kimasin ülesse ja hakkasin võrkat vaatama. Panin võrka salvestama ja me vaatasime mašaga midagi muud, ei mäleta mida. Ja siis vaatasime võrkat mingi kolmanda geimi algusest lõpuni ja siis vaatasime salvestuse algusest kuni sinna maani kust me nägema hakkasime. Eluhea mäng oli. Siis igavlesin, sõin, igavlesin veel, otsustasin ära õppida ja siis vaatasin veel telekat ja mingi eluvara läksin magama. 

Pühapäev, kell 10 sain ülesse, üldse ei tahtnud tõusta. Käisin sõin all. Ootsain kuni iss ja maša poest tulevad. Sõin veel. Siis koristasin veits. Puhastasin saapaid. Mingi koristasin esikust joped ja sallid ära. Siis tulid Kadrin, Liisu ja Margus meile. Liisu magas. Siis ma vahtisin mašaga telekat. Pidime vahepeal vanaema toast mingit stuffi tassima, mingi riidekirst oli ja siis tugitool ka. Siis aitasin vanaemal veel mingit kappi tõsta seal. Siis koristasime köögiesiku ja köögi ka ära. Emme ajas seal mingit juttu, et ma pean ellat jootma minema, aga iss ütles et ei pea praegu, siis pärast kui neil valma on siis läheme. MA mingi ok. Tegin liisule nägusid. Siis tuli tätu. Vaatasime mina, tätu, kardin, vanaema ja maša ja liisu ka, kuipalju ta küll vaatas, telekat, margus niitis muru ja emm-iss pühkisid korstent. Siis me rääkisime seal ja värkki. Siis emm-iss said peaagu valma, me läksime poisse jootma ja siis ella. Tõime ella välja ka. Siis ma käisin emmele pinda, kui ta põrandaid pesi, et kas ma võin kööki käsi pesema minna. Ta oli jumala vihane. Lõpuks ma olin õues, Trepipeal, rääkisin kõigiga, siis Margus, Kadrin ja Liisu läksid koju. Mmm, ootasin veits ja sain käsi pesema minna, jeeeeeeeeee! Pesin käed ära, panime kõik asjad tagasi kohtadele. Tätu, emm ja iss sõid seal. Ma tahtsin oma poolkeedu muna. SAINGI!!!! Ülihea olii, panin võid ka peale, mmmmmm, delicious. Siis vaatasin veel telekat. Tätu hakkas just ära minema, mul tuli meelde kepikõnnikeppe talt laenuks küsida. Siis ta ütles et ok, kolmapäevaks toob. Mul oli nagu, jess, ma ei viitsi lihtsalt joosta. Mmm, vaatasin veel telekat, käisin korra õues, läksin ülesse, vaatasin telekat. pmst käisin õhtul saunas ainult, muud ei teinudki. 

Täna, ärkasin kell 6.45. Magasin veel kuni 7.10ni siis käisin vetsus, panin riide. Pani all koti kokku. Panin ripsmedušši peale, hankisin omale võimalikult palju salvrätikuid. Sõin ja hakkasin kooli minema. 

Koolis: Essa tund oli mata: kontrollisime kodutööd, tegime tunnitööd, osa läks metsa aga muidu oli ok ja saime kodutöö ka.

Teine tund: Keemia,  me mirjamiga taaskord laborandid. Tunni algul ma mingi panin seal istumisplaani kirja, vahepeal pidin puudujate paberi kuhugile läbi taharuumi õpside tuppa viima. Tegin selle plaani lõpuni, siis jõudsin kohale ja õpikusse nime sisse kirjutada kui robin ekh puuduja kohale tuli, siis ma pidin sinna taharuumi ütlema minema et ta mitte ei puudu vaid hilineb. Siis kordasime eelmist aastat ja saime kordutöö. 

Kolmas tund - ühiskond - jutustama ei tahtnud üldse minna, õnneks ei pidanud minema ka. Rääkisime uuest osast, täitsime tvd ja siis meie rida pidi tvd hindamisele andma. Suht järgmiseks korraks jälle jutustada.

Neljas tund - füsa - mul oli megaigav, kirjutasin kaasa kui vaja oli aga ülejäänud aja mingi sodisin ja mängisin. Oleks pidanud kuulama tegelikult.... Suva, kodutööks jälle mingi pähe õppida.

Viies tund - ajalugu - mm, kontrollisme tvst 1a osa ära ja siis tegime 1 paragraafi nats, kodus jäi lõpetada.

Söök: Me saime ülivähe makarone, kuna poisid mingi kuhjasid endale neid ja siis me suht saime eluvähe, umbes need mis üle olid jäänud. 

Ja siis viimane ehk kuues tund - Bio - Appiiiii, mul oli jälle megaigav, mängisin jälle, ja siis kui kirjutasime, siis kirjutasin kaasa. Lõpus tegin selle ülesande ära, ms meile anti, ülikerge oli. Ja, mm oligi kõik.

Johannaga käisime kaubamajas vetsus, tüüp värvis mu huuled punaseks, aga ma lubasin ka. Mingi jobu olen, et lubasin. Siis toidukas läks elukaua aega - kõigepealt me ei suutnud oma jooke välja valida ja mingi lollitasime seal leti juures ka. Siis nägime Helenit. Tuli välja, et birgit, annette ja lotta ka toidukas. Nendega seal passisime, ja mingi sada aastat valisime omale mingeid saiakes. Mingi rukkiburgerit võtsime lõpuks. Ja mingi puusapatsu tegime seal vahepeal. Siis ma peistin ennast ühtesse vahesse johanna eest ära, mingi retarded olen veits. Ega me mõlemad oleme. Suht ainsad mittetsiviliseeritud inimesed toidumaailmas olime. Siis mingi rääkisime ja sõime terminalis, seni kuni johanna pidi minema trenni, ma nigi passisn terminalis veel veits ja siis läksin bussipeale. Bussijuht oli ka veits imelik. Sõitis pirital seal kus mingid teetööd on lampi vatu mingit piiret. Ja pärast veel ühe korra ja siis kimas vahepeal ja siis sõitis eluaeglaselt. Maitea, kahtlane vanake oli.

Kodus vaatasin telekat, sõin, vaatasin veel telekat, õppisin, sõin veel, ja passisin arvutis ülejäänud õhtu. Mingi rõvekas nohu on. Koguaeg aevastan ja pean nuuskama. Vastik. Vastik. Vastik.

Mett sööma nüüd!!

Goodnight!!

L e t ' s h i d e ! ! !

Appi, migi eluvastik ilm on, külm ja vihmane ja tuuline ja niiske ja porine ja jubelihtsalt. Koolis oli booring, essa oli venku, feilisin lugemisega ühel korral, aga muidu oli ok. Siis oli, ajalugu, rääkisime esimesest maailmasõjast ja tegime tvd. Siis oli mata, tegime ülesandeid jipii! Siis oli esta, vist, saime kirjanduse lisaõpikud ja tegime eelmise aasta tvd. Siis oli füsa, rääkisimehästipalju, ja siis konspekteerisime. Siis oli inka, tegime headwayd edasi ja jutustada jäi. Ja siis kehka, rääkisime tervetunni ja natukene vahetunnist mis aasta jooksul toimuma hakkab and so on.


Külmon. Ülirõvekas ilm nagu. Tahaks soojemat ilma, kodus on ka vastik mingi suletekiga magada ja dressidega käia septembri algul. Ahhhhh, mul on jälle see "tahakstõmmelda" tuju. Nagu selline, ojxhcudfyfhoasidbysüifcbdädxpsibpvicbiodfidodfvufdiu tuju noh. Teeks kõike. Läheks jookseks. Hüppaks. Suusataks. Ujuks. Laulaks. JOOOOOOOOOKSEKSLOLLIKSENNAST!!!!!!!!!! Appi. ma ei tea enam mida teha. See tuju võiks üle minna, juba kolmandat päeva järjest on selline tuju noh. Appiiiii!!


Homseks pean ma kutsa välja valima. MA EI SUUDA! Kuidas ma kahe ülinunnuka koera vahel valin? Ja juba homseks. Oehhh. JA nüüd ma ei tea kas ma saan üldse homme ratsutama minna või mitte. Ülinõme. Mida ma siis ootasin poolteist nädalat.




Teele! We are loosin it. L e t ' s  h i d e ! 


















PS! Ma olen diivani taga ja keegi ei näe mind!!! MA  LEH-VI-TANNNN!!!!!  Kas sa näed mind? Kui jah, lehvita vastu!!!!!!!











MULONNÜÜDPALAAAAAAAAV!!!!!!!!!

Lähen lolliks!

Appi, kool algas, jubejubejube. Ei taha nagu üldse. JA ma olen terve päeva nagu lollakas olnud, ainult tõmbleks no. Tundides taltsutasin ennast aga muidu tõmbleks segaseks ennast. Tahaks nagu teha midagi, nagu õõõõõõõõhhhhhh, lolliks ajab see tunne juba. Homme seitse tundi ja trenni pole. Mulle sobib väga. Mmmmm, eitaha ajalugu, üldseeitaha, ja estat ei taha ka. Ja apppppppiiiiiiii, homme on füüüüüüüüüüüüsssiiiikkkaaaaaaa!! Ma suren maha sinna tundi, no ma ei oska lihtsalt mitte midagi selles aines. Istun terve tunni ja ei sa mõhkugi aru.. 

Agajahh, jälle kell kuus äratus, jepiiiii onju. Mm, pean veel välja mõtlema kuma kutsat ma tahan. Ja ratsutama saan laupäeval ja homme saab süüa peale viiendat tundi, ja homme saab kehkasse minna, ja homme on venekeel essa tund ja muud ma ei teagi.
































TAHAKS TÕMMELDAAAAAAAAA!!!!

Schooooool!

Hommikul ei tahtnud üldse ärgata. Lõpuks kusagil poole kümne paik sain voodist välja, sõin, pesin, kuivatasin juukseid, lõin nina vastu kappi veriseks, ootasin kuni verejooks lõppeb, tõin alt fööni ja kuivatasin fööniga juukseid, käisin all fööni ära viimas ja jalanõusid valimas, läksin tagasi ülesse ja vaatasin telekat, sõin all kohupiima, lakkisin küüned ära, ootasin kuni küünad ära kuivavad, panin ripsmedušši peale, mõtlesin mis soengut teha, otsustasin tuka üles panna, otsisin sukki, leidsin sukad, läksin alla ja panin koti valmis, läksin ülesse ja vahetasin riided ära, tulin alla ja hakkasin kingi jalga panema, avastasin et vihma sajab, otsisin saapad ülesse, panin saapad jalga, otsisin telefoni taga, leidsin telefoni ja panin selle kotti, panin salli kaela ja kampsuni selga, koolivesti panin kotti, otsin vihmavarju välja, panin jope selga, küsisin Mari käest iPodi, valisin laulu välja, võtsin koti ja vihmavarju, hakkasin minema, nillisin bussikas mingi mehega, sõitsin bussiga, jõudsin kohale, kõndisin kooli, nillisin koolis, kuulasin-vaatasin aktust, kuulasin klassijuhatajat, panin asjad kotti, panin mingile paberile allkirja, võtsin gardekast asjad, kõndisin saara ja mirjamiga kaubamaja juurde, käisin saaraga r-kioskis, läksime toidukasse, sõitsime eskalaatoriga ülesse, käisime koolilaadal, läksime kingapoodidesse, läksime korraks õue, läksime tagasi kaubamajja, vaatasime kingi, läksime terminali, rääkisime juttu, saara läks bussile, ma passisin edasi, nägin teelet, teele läks bussipeale, läksin oma peatusesse, läksin bussi, sõitsin bussiga koju, tulin maha ja hakkasin kõndima, nägin andrest ja mallet, jõudsin koju, rääkisin ema ja mallega, tulin tuppa, vaatasin telekat, sõin kaks pisikest õuna, panin õpikutele pabereid, vaidlesin mariga, tulin arvutisse, sõin, olin veel arvutis.


Ikka veel ei suuda otsustada, kas võtta hugo või aastane isane. Ei taha homme kooli minna. Ei taha homme vara ärgata. Home on trenn, ei tea kas tahan minna. Jalg on paremaks läinud, aga hirmutab mind endiselt. Ei suutnud otsustada, mis ma homme selga panen. Mõtlesin kas rääkida sellest Talle või mitte. Ei suutnud otsustada. Sõin köhakomme. Ei aidanud, kurk valutab ikka. Ei tea kas tahan laupäeval minna või mitte. Mõtlesin kas uut koera on liiga vara võtta, Miki on ainult 16 päeva surnud olnud, liiga vara tundub olevat. 




Kõik on keeruline. Kõik on segane.




Awkward.