Sa vaatad tagasi. Sama teen ka mina. Pilgud, mis kohtuvad ei märka üksteist. Sinul jagub silmi vaid minust mööda vaatamiseks, aga mina vaatan sind. Sa sulged hetkeks silmad ja siis pöörad pilgu minule. Jälgin pingsalt iga su liigutust, et ma saaks sinust veel võimalikult palju mälestusi. Su pilk, mis hetk tagasi oli hajameelne, keskendub nüüd vaid ainult mulle. Vaatan vastu ja muigan enda ette. Ja nii me terve vahetunni pilke vahetame. Sa vaatad minu poole ja siis hakkad liikuma. Jõuad paar sammu teha, kui kõlab tunnikell ja meie teed lähevad lahku. Pingsalt ootan järgmist vahetundi, kuid pettukusega näed, et oled juba läinud. Mul pole aimugi, kuhu. Üritan mööda koolimaja ringi jalutades sind leida, kuid sealt kus sind leida loodan, sind pole. Ka sina liigud koolimaja peal ringi. Mitte üksi vaid sõpradega. Pilk maha suunatud hakkan samme tagasi oma klassi poole kõndima. Nurga peal põrkan aga kellegagi kokku. Tõstan pilgu, ja seal sa oledki! Ma ei pidanud sind otsima, kuna sa leidsid mind ise ülesse. Mõlemad vabandame. Enne kui sa oma sõpradele järgi ruttad, ütled veel: "Naerata, päiksekiir! Sa oled igas päevas kellegi päike!" Pööran silmad sinu silmadele ja naeratan selle naeratuse vaid sulle. Tean, et see on vale, aga sa oled alati siin olemas, ja sind vältida on võimatu.
Ma olen erinev. Ma olen see kes ma olen, sellepärast, et ma tahan. Kui tahan on mul halb tuju. Kui aga tahan on hea. Mulle ei pea meeldima see sama, mis sulle. Ma võin olla erinev. Sul pole õigus mulle seda keelata. Kui ma sulle ei meeldi, ütle seda mulle otse, mitte ära räägi mind taga. Ma nutan. Ma naeran. Ma lollitan. Ma masen. Kõik see ja veel paljutki muud, see olengi mina. Kui ma sulle ei meeldi, kõnni minema ja ära tagasi ei vaata. Mina ei vaata sulle järgi. See, et sa minema kõndisid on sinu kaotus, mitte minu.
Always in my heart.
No comments:
Post a Comment