Ta oli keegi eriline.

Raske on, kõikk on raske. Pingutan nii väga, et seda kõike endas hoida, et mitte tunnis lootusetult jutujärge kaotada, või et trennis mitte nutma puhkeda. Liiga raske on kõige sellega korraga tegeleda. Raske on kogueag nägu naerul hoida ja olla selline, nagu midagi pole valesti. Kõik on valesti. Kõik, mis ma teen või mis mulle tehakse on vale. Kui suudan selle hetkeks unustada, siis on kõik hea, aga siis tuleb see kõik jälle meelde ja tuju läheb taas nulli. Aga ma otsustasin, et kõik mis ma teen on nüüdsest tema nimel. Ma lõpetan 9.klassi heade hinnetega, õpin taaskord võrkpalli mängima, saan ratsutamise selgeks ja mis kõige tähtsam - ma annan endale lõpuks andeks selle pärast, mis temaga juhtus. Sest kui mina endale andeks annan, annab ka tema, kus iganes ta ka preagu ei oleks, mulle mu teo andeks. Kuigi ta vist tegi juba seda, sest ta pilgus oli seda 16.08 näha. Ta ei mõitnud mind hukka, kuigi ma ise seda tegin. Ma ise ei suuda endale andestada, ma ei suuda uskuda, et teda pole enam. Tahaks sellest unenäost juba ülesse ärgata, või aega tagasi keerata, et ta ikka veel siin oleks.  Kaotasin parima sõbra, kes oli alati olemas. Ta ei öelnud kuigi paljut, kuid ütles sellega nii palju, et teda  ei suuda enam keegi asendada. Ta oli üks ja ainus. Ta oli eriline. Ta oli imeline.




Ta oli ja on igavest minu tibu - Miki.

Beginnings are scary. Endings are usually sad, but it's the middle that counts the most.