Ma ei hakka oma päevast kirjutama, kuna kõik oli niiiii pointless. Avastasin, et täiega paljud inimesed on muutunud, või olen ma muutunud. Igatahes ma ei suhtle enam ülipaljudega lihtsalt. Kõik ignoreerivad mind, ja kui ma üritan vestlust alustada, siis kohe mingi ja-jah ja kõnnitakse minema. Ja kui mul siis pask tuju on, siis kõik kohe, miks nii halb tuju? Räägi, hakkab parem.. Käige *****!!!! Miks ma pean rääkima, kui sa minuga enam ei räägi. Ja muidugi kõik mis ma ütlen, on vale. Kui sulle ei sobi, siis ütle välja või mine minema, selline ma olen ja sinu pärast ma ei pea ennast muutma, kui sa mulle vastu ei tule, ja pole nõus ennast muutma, kasvõi veidikene. Kõiges ei ole mina süüdi, saa aru et ka sina oled süüdi. Sul pole õigust kogu süüd minu kaela ajada. Mis ma pean siis ütlema, jah ma olen kõiges süüdi, anna andeks. Loodan, et sa ei solvu. See pole loogiline enam.
Ja, mmm, me ei taha enam trenni minna kuna ma vigastasin ennast järjekordeselt ja ma ei oska võrkpalli mängida enam, kõik oskused on kadunud lihtsalt. Jubejubejube. Annaks alla lihtsalt võrkpallis. Pole mõtet jätkata, kui ma mingi elukoba olen. Okei, mul lihtsalt vaja vinguda praegu. Sellinemase on. Oehh. Siis, neljapäev on spordipäev, ütlesin issile et ma lähen kepikõndi tegema, kohe sain õiendada, et miks ma ei jookse. Jookse ise kui sa niiväga tahad. No ma ei saa aru, kõigile jään ette koguaeg.
Being defeated is often a temporary condition. Giving up is what makes it permanent.
A real friend is one who walks in when the rest of the world walks out.
No comments:
Post a Comment